Ma olin siiski midagi juba kuulnud televisiooni vahendusel sellest näitusest. Nägin seal siis 20. sajandi esimese poole pesumoodi. Eksponeeriti pesuesemeid aastatest 1900-1950. Huvitav oli see, et aluspesu pesuesemed on pärit ajajärgust, mil neist rääkimine oli üldine tabu. Siis ei kasutatud avalikult sõnu "aluspüksid" või "alustalje". Kasutusel oli lihtsalt aluspesust rääkides sõna "need". Nii nägingi sellel näitusel meie esivanemate privaatsemat, samas ka argisemat poolt. Näituseeksponaadid olid valdavalt pärit Viljandi ja Heimtali muuseumi kogust ning erakogudest. See vanavanade aluspesu on meie jaoks kui müstika. Kõik puha linane, hele, käsitöö, pitslisanditega jne. Tekib ettekujutus nooriku veimevaka suurusest, mis pidi mehelemineku ajaks valmis ja riidekirstus olema. Oi, millised alusseelikud ja pika säärega püksikud, korsetid ja tripivestid! Näitust külastades oli tunne nagu oleksin
Ja seega, kui jätame otsustamise mingis küsimuses niinimetatud asjatundjatele, petame end nende võimete suhtes. Ehkki tihti pakub rahuldust halvustada kellegi säärase tarkusepretensioone, kellel on mingis mõttes autoriteetne positsioon, ei vii säärane vastus meid kuigi kaugele. Sest fakt kui see ikka on fakt , et keegi ei tea mitte midagi kindlalt, ei lükka mingil moel ümber märksa argisemat punkti, mis ütleb, et mõned inimesed otsustavad asjade üle paremini kui teised. Näiteks olen ma nagu paljud teisedki sageli väga skeptiline arstide teadmispretensioonide suhtes. Aga kui ma usuksin, et mu jalaluu on murdunud, pöörduksin abi saamiseks ikkagi arsti poole ehkki ma usun kindlalt, et arstid teevad sageli vigu, kusjuures vahel ka väga tõsiseid. On ikkagi mõistlik oodata, et need, kes pole meditsiini õppinud (näiteks inimesed, keda vahel paljastatakse ajakirjanduses
annaabi.ee 
