jääb alati midagi välja. Mõistet spirituaalsus on väga laialdaselt kasutatud, kuna see on inimeste maailma pildis nõnda kaua eksisteerinud. Tuhandete aastatega on välja kujunenud väga palju sünonüüme mille all mõistame spirituaalsust. Siin kohal toon paar näidet: spirituaalsus võib olla millegi omadus olla vaim, spirituaalsus ehk spiritualiteet ehk vaimsus on inimese orienteeritus väärtustele, mis on seotud vaimuga ning on kõrgemal argikogemuste ringist. Loomulikult saame seda mõistet kasutada vaimulikkust kirjeldades, kuna see on ilmalikkusele vastandav omadus, mis seisneb kuulumises religiooni raamidesse või põhinemises religiooni. Kuna inimestel on vaimsusest eri kultuurides ja paikades erinev arusaam, siis väga tihti ei mõisteta üksteist, mille tulemusena asutakse sõjajalale. Kui vaimsusest rääkida siis peab kindlasti ka välja tooma rõõmu ja kuuluvuse soosimise läbi pidustuste ja rituaalide. 2
institutsionaalse definitsiooni kohaselt, tükeldades terviku osadeks vastavalt erilisele kommunikatiivsele traditsioonile. Teadmistest saab selgelt formuleeritud paberil väljendatud fakt. Õpilase ülesanne on omandada kirjapandut info enam-vähem algsel kujul. Probleemid arusaamisega tekivad paradoksaalsel kombel suurel määral just kommunikatsioonivormis, mis domineerib koolis. Lõhe kooli institutsionaliseeritud kommunikatsiooni sisu ja õpilaste argikogemuste vahel on massiharidusega ilmseks muutunud. Mõnikord on raske eristada institutsionaalselt oodatavat kommunikatsiooniviisi ning õpilaste poolt kasutatavat ja loomulikuks peetavat kõnelemis- ja mõtlemisviisi. Niisiis oleks õppimise täpsem sisu, et õpitakse mõtlema intellektuaalsete tööriistade abil, millega need keskkonnad töötavad ja mida kinnitavad. Oluline on, et