Osa teoreetikuid peab seda kunstivahendiks, seega kirjanduse, retoorika ja kunstivaldkonda kuuluv võte. Tänu Lakoffile on hakatud mõistma, et metafoorid pole kitsas kujundite rühm, vaid mõtlemise ja keelekasutuse alus. Inimene kasutab metafoore kogu aeg: nii seletamiseks kui mõistmiseks, kuid enamasti ei pööra ise sellele tähelepanu. Metafoor on ühe tähendusvaldkonna ümber kandmine teise, et teist esimese kaudu mõista. Allikaks on enamasti kehaline või argikogemus, mis on füüsiliselt tuttav. Eriti visuaalsete ja füüsiliste kaudu seletatakse abstraktseid. Üks selge metafoor on isikustamine – inimese omaduste üle kandmine madalamatele olenditele (asjad, olendid). Metafooridega püütakse mõjutada ja panna ta käituma soovitud viisil. Reklaamitavat objekti kujutatakse sageli inimese omaduste kaudu, nt rõõmsameelse ja positiivsena, võitmaks tarbija poolehoidu. Isikustatakse nii pildi kui teksti abil
Indigo kirjeldab ühe indiviidi ekslemis 80ndate Tallinnas, kuid küsimus siin sellist, kas kirjutamise konventsioone järgitakse või mitte. Sauteri tekstide puhul on täheldatud kahte asja: 1. Kõik teemad, millest ta räägib, on inspireeritud igpäevast. Need tekstid vahendavad igapäeva emotsioone. Sauter jutustab praktilisest elust. 2. Sellise igapäeva elust kirjutamise puhul on tarvis ka mingit teistsugust keelekasutust, et see argikogemus säilitaks oma eheduse. Sellist tüüpi kirjanduslikku keelekasutust võikski nimetada kas kõnekeelseks või argiseks ja see on tavalisest esteetilisest ilusast kirjanduskeelest paljuski silmatorkavalt erinev. See tähendab seda, et kui me lähtume teksti kirjutades kõnekeelelikust positsioonist, siis see ei puuduta ainult sõnavara, vaid ka suuremaid üksusi keeles lausestruktuuri (lauseliikmete järjekord ei ole nii lihvitud
annaabi.ee 
