Keelekorralduse põhimõtted Keelekorraldus on eriala, kus ei ole võimalik liigitada midagi õigeks või siis vastupidiselt täiesti valeks. Seejuures peitub aga paljudes meis kooliajal sisse süstitud veendumus, et kuskil on see ainuõige ja hea kirjakeel, mida emakeeleõpetaja on õpetanud meid väärtustama ja mida me kõik peaksime oskama. Paljude argiarusaamad keelekorraldusest pärinevad aga veel suuresti 100 aasta tagusest ajast, kuid nende arusaamade järgi meid ju õpetataksegi. Paljude kuldmedalistide ja isegi professorite kirjutistes võib kohata traditsiooni mõistes niinimetatud „vigaseid” keelendeid, mida on aga näiteks neile eelnenud põlvkondade puhul võimatu leida. See viitab omakorda sellele, et aeg on kirjakeelt tugevalt muutnud. Selle põhjuseks võib pidada meie igapäevast kõnekeelt ja sellega kaasnevaid muutusi.
nt. sellised mõisted nagu haigus ja tervis, kannatus (nt kaotusvalu, lein) ja heaolu patsiendi või meditsiinitöötaja jaoks. Lisaks sellele püütakse sellega keskenduda tajutavatele fenomenidele (nähtustele). Kusjuures on ebaoluline, kas konkreetne nähtus ka ,,reaalselt" eksisteerib või on see olemas üksnes indiviidi teadvuses. 2. Miks on fenomenoloogilises uuringus oluline kasutada "epoché" meetodit? Epochés pannakse kõrvale argiarusaamad, -hinnangud ja -teadmised ning fenomene vaadeldakse uuesti värskelt, naiivselt, avatult puhta või transtsendentaalse ,,mina" vaatepunktist." Peale selle on selles protsessis oluline kõrvale panna kõik, mis mingil moel muudavad meie taju fenomenidekohta tingituks. Peame olema avatud selle mida kogeme, hinnangut andmata. Lisaks ei võeta Epoches seisukohti; kõike, mida nähakse, võetakse võrdväärsena. Midagi pole eelnevalt otsustatud. Sama kehtib ka teiste inimeste hinnangute ja otsuste
annaabi.ee 
