Koori osatähtsus oli vana-atika komöödias suur ja süzee enamasti fantastilist laadi. Olulisel kohal oli peategelaste sõnasõda ehk agoon ning komöödiale eriomasena ka parabaas (väljumine lavalisest tinglikkusest ja tegevusest: koor võttis maskid eest ning rääkis otsesõnu, mida autor soovis kooriliikmetel öelda lasta). Krates, Eupolis, Aristophanes (,,Konnad", ,,Linnud" ja ,,Pilved"). Uus-atika komöödias domineeris olustikuline laad, uue komöödia aineks oli argelu, keskklassi perekonnaelu lihtsustatud kujutamine (tüdruku võrgutamine, meheleminekumured, kakskikute segiminek). Koori roll hakkas vähenema, esines ainult vaheaegadel ja ei ole seotud komöödia faabulaga. Tuntumad autorid olid Menderos (,,Vahekohus", ,,Samoslanna" ja ,,Kilbikomöödia"). 39. Kuidas on vanakreeka draama mõjutanud hilisemate aegade draamakunsti? Võeti üle levinumad teemad. Põhizanrideks olid tragöödia ja komöödia. Vanakreeka
sellele, keda nad kujutasid, näidlead pidid olema koomilised (nt paks kõht v pepu, meestel oli nahast fallos jne ) , ka süzee oli fantastilist laadi, nt reliseerus mõni tegelikus elus toimunud muudatus, tegevuse ebatõepärasus lõi koomilise efekti Aristophanes ( u 445 385 eKr ) kirjutas 44 komöödiat, millest säilinud on 11 Uusatika komöödia. Domineeris olustikuline laad, uue komöödia aineks oli argelu, keskklassi perekonnaelu lihtsustatud kujutamine. Tüüpilised motiivid. Tüdruku võrgutamine, lapse hülgamine või kaotamine ning taasleidmine, meheleminekumured, põgenemised, kakskikute segiminek, surnuks peetud kangelaste naasmine. Mõned neist said juba alguse Euripidese tragöödiatest. Stereotüüpsed karakterid: jäme sõdur, parasiit, kokk, hetäär, armunud noormees, ihnus vanamehest isa, kaval teisest ori. Menandros ( 342-291 eKr )
annaabi.ee 
