20.saj keskpaigani oli tunnustatud kui kahesuunaline tõug. Sageli esines välimiku vigu. 1970ndalte tehti otsus, et on vaja kasutada holsteini tõugu piimajõudluse suurendamiseks. Veiseliha tootmiseks kasutati piimalehma ja lihaveise ristandeid. Hollandi holsteinil on suur piima rasvasisaldus (võrreldes holsteiniga). Holsteini pullide kasutamine on eemaldanud välimikuvead ning suurendanud piimatootmist. Praegu on Hollandi holsteini tõug eelistatuim aretuskomponent Eestis. Holsteini tõug On aretatud Põhja-Ameerikas. Aretussuunaks suur piimajõudlus, lihajõudlusele tähelepanu ei pööratud. 1950ndaltel võeti kasutusele pullide hindamine järglaste järgi, kunstlikus seemenduses kasutati vaid häid pulle. Korraldati ümber ka veiste söötmine(põhiliseks sai maisi kuivsilo). Tulemuseks piimatoodangu kasv. See võimaldas vähendada piimalehmade arvu ja suurendada lihaveiste oma. Tänu pullide rangele hindamisele paranes udar ja
omaduste kinnistamise eesmärgil. Tõud on oma arengus väga erinevates etappides. On stabiliseerunud kultuurtõud, millised on püsivad, omavad kindlat struktuuri ja omapära. On tõurühmi või tõuge, millised on alles kujunemisjärgus. Need ei ole veel saavutanud stabiilsust ning nende omaduste täiendamiseks või parandamiseks kasutatakse erinevaid aretuskomponente. On hääbuvaid tõuge, milliste jõudlusomadused ei parane ja puudub ka aretuskomponent teiste sugulastõugude näol. Tõu areaal peab olema ulatuslik. Suurel areaaliga ja suurearvuliste tõugude puhul tekivad geneetiliselt erinevad alapopulatsioonid, mis võimaldab genofondi vahetust eri areaalide vahel. Ühtlasel alal levinud tõug on sarnase põlvnemisega. Tõugude kujunemise protsess on mitmepärane, kuid küllalt sarnane aretusliinide kujunemisele. I etapis toimub aretuskomponentide valik ja paaridevalik vastavalt aretuseesmärgile. Harilikult
annaabi.ee 
