poliitilise liiduga. 1940. aasta juunis kuulutas Mussolini sõja Suurbritanniale ja Prantsusmaale, kuigi sõjaliselt ei olnud sellel sammul mingit tähtsust. Sama aasta oktoobris püüdis ta vallutada Jugoslaaviat, Kreekat ja Põhja-Aafrikat. See lõppes aga täieliku katastroofiga. Benito Amilcare Andrea Mussolini surm: 1943. aastal tungisid Inglise ja Ameerika väed Itaaliasse ning Mussolini kukutati. Itaalia kaotas kõik oma alad Aafrikas. Kunings käskis ta areteerida kuid tookord õnnestus tal põgeneda sakslaste kontrolli all olevale alale. Elu viimastel päevadel pöördus Mussolini tagasi oma juurte juurde. Teise maailmasõja lõpus, kui pool Itaaliat oli Saksamaa ja teine pool liitlasvägede käes, teatas Mussolini kogu tööstuse riigistamisest ja kõige selle elluviimisest, mis oli "kirjutatud sotsialistliku liikumise lippudele neljakümne aasta kestel". Itaalia fasismi juht oli kogu elu
meeldinud, et üleeile need neetud musketärid, need käratsejad -- kardinal rõhutas neid sõnu eriti irooniliselt, mis mulle veel vähem meeldis --, need kiitlejad, lisas ta, vaadates mulle otsa oma tiigripilguga, olid üleeile õhtul mingis Ferou tänava kõrtsis lärmanud ja tema kaardiväe patrull -- mulle tundus, et ta tahab mulle näkku naerda -- oli sunnitud rahurikkujad areteerima. Tuhat ja tuline! Teie peate sellest ometi midagi teadma! Areteerida musketäre! Teie, teie olite ju seal, ärge ajage vastu, teid tunti ära ja härra kardinal mainis teie nimesid. Lõpuks see on minu enda süü, jaa, minu süü, sest ma ise valin endale 35 mehed. Teie, Aramis, mille kuradi pärast küsisite te minult musketärimantlit, kui preestrikuub teile palju paremini istub? Ja teie, Porthos, kas te selleks kannate kuldset mõõgarihma, et selle külge õlest mõõka riputada? Ja Athos? Ma ei näe siin Athost! Kus ta on?»
» «Täiendan omalt poolt teie teadmisi,» hüüdis dom Claude, kelle seni tasane, aeglane ja peaaegu kõlatu kõne mürisevaks muutus. «Jah, ta on tõepoolest Jumalaema kirikus paos. Kuid kolme päeva pärast saab teda sealt kohus kätte ja ta puuakse Greve'i platsil üles. Selle kohta on kohtupalati otsus olemas.» «Narr lugu!» ütles Gringoire. ühe pilguga oli preester tagasi saanud oma külma rahu. «Kellele kuradile see küll lõbu tegi teda teistkordselt areteerida lasta?» lausus poeet. «Kas poleks kohus teda võinud rahule jätta? Kellele see kurja teeb, et üks õnnetu tüdruk on varjus Jumalaema kiriku võlvide all -- pääsukesepesade ligidal?» «Ilmas on saatanaid,» vastas ülemdiakon. «Kuradi sant nali,» arvas Gringoire. Ülemdiakon ütles natukese aja järel: «Ta päästis teil siis elu?» «Jah, mu hulgustest sõprade juures. Peaaegu oleks mind üles poodud. Praegu vahest oleksid nad seda küll kahetsenud.»
annaabi.ee 
