sidemetesse Venemaaga. Juba 1872. aastal, s.o teisel aastal pärast avamist, veeti Paldiski- Tallinn-Peterburi raudteel 307 000 reisijat, ületades seega mitmekordselt Tallinn-Peterburi postmaantee võimsuse41. Raudteel reisijate hulgas leidus kahtlemata ka ümberasujaid, kes lääneprovintsides leviva sotsiaalse käärimise ja rahutuste varjus ning 1868. aasta näljahäda otsesel tõukel olid otsustanud lahkuda sünnimaalt ja otsida soodsamaid olusid võõrsil. Nii olevat Ilmar Arensi sõnul Tallinn-Peterburi raudtee avamine 1870. aastal Põhja-Eestist toonud Oudovamaa äärmisse põhja- ja kirdeossa 800-1000 asukat 42. Esiotsa haaras ümberasumistuhin eriti Saare- ja Hiiumaad, hiljem ka muid Eesti osi. Suurem osa, umbkaudu 80 % väljarändajaist asus elama maale, kuigi ka tsaaririigi mõned innad suutsid rahvast ligi meelitada haridust omandama või elamist ja elatist otsima. Jätkuvalt tõmbas siirdlasi pealinn. Peterburi saigi oma ligi 50 000 eestlasega (1970
pärisorjusest. Üle-Eesti tekkis Aleksandrikooli komiteesid- et kooli rajada, oli tarvis raha. 1871 rajati Aleksandrikooli peakomitee erinevate komiteede kordineerimiseks. Peakomitee presidendiks sai Jakob Hurt. Koolile saadi nii palju raha kokku, et osteti maja Põltsamaale. Reaalselt eestikeelsena Aleksandrikooli ei rajatud, sest peale tuli venestamisaeg ja sel ajal oli eesti keelse hariduse andmine mõeldamatu. Eesti Kirjameeste Selts 1872 Hurt oli seal esimene president. See propageeris Arensi uut kirjaviisi. Kõik õpikud, mida EKS välja andis, olid uues kirjaviisis. EKS tegeles veel rahvaluule kogumisega. 1888, kui ta oli Peterburis, kuulutas ta välja suure rahvaluule kogumise kampaania. Selle käigus tekkis Hurdale palju korrespondente üle Eesti, kes talle saatsid rahvaluulet ja igast asju, tekkis poole miljoni lehekülje suurune kogu. Pärast kui Hurt suri, tekkis küsimus, mis kogust saab, selleks rajati Eesti Rahvamuuseum. Tänapäeval ei hoita seda kogu ERM-is, vaid Eesti
annaabi.ee 
