Jaanuaris 1913 asub Aren pikemale välisreisile, esimeseks peatuseks Mustamere-äärne Alushta linn Krimmis, teekaaslaseks haige kolleeg Paul Burman ning Burmani õde. Paari kuu pärast, mis mööduvad pingelises loovtöös, jätkub teekond üle Odessa, Kiievi ja Lembergi Viini ning sealt lühema peatuse järele Müncheni, kus Aren astub sealse tol ajal kuulsa kunstideakadeemia suvekursustele, kavas hiljem külastada Pariisi. Ootamatult puhkenud maailmasõda tühistab kõik. Arenil ja Burmanil ei õnnestu lahkuda Saksamaalt. Mõlemad vahistatakse Sveitsi piiril kui väeteenistusealised vaenulise riigi kodanikud, interneeritakse algul Kempteni sunnitööliste vanglas, järgnevalt vana soodavabriku ruumides Traunsteinis sisseseatud sõjavangide laagris. Paul Burman vabaneb sealt närvihaigena 1914. aaasta detsembris, Areni vangipõlv kestab aga järgmise aasta märtsikuuni, kui ta teeskleb kopsuhaigust. Ta
teatrisse. Aren tuli Estoniasse tööle 1950. aastal, kui ta oli alles 16-17. Sellest minekust algas Väinol tõsine eriala töö. Estonia loominguline kollektiiv, kuhu nüüd ka Väino kuulus, oli tugev ning esinduslik. Meestantsjad olid Artur Koit, Verner Hagus ja Boris Blinov, naissolistid Liia Vink, Juta Arg, Zoja Kalve, Inge Põder jt. Sageli nad tantsisid-mängisid ooperi- ja operetikoosseisu kuuluvate inimestega. Väino Arenil avanes võimalus töötada parimate proffessionaalide suurepäraste koreograafide juhendamisel. Kohe 1950. aastal, kui külalislavastaja Boriss Fenster lavastas balletti ``Dr. Aibolit´´, sai Väino tantsida koguni kolme tegelast Karu, Suurt Ahvi ja Röövlit. Järgmisena tantsis ta ooperis ``Noor Kaardivägi´´ ja ``Esmeralda´´. 1953. aastal lõpetas Eesti Riiklikku Koreograafilise Kooli esimene lend. Diplomitöid esitati Estonia laval. Laval esitati ``Luikede järve´´
annaabi.ee 
