3. KESKKOND KUI ÕPIVALMIDUSE KUJUNEMISE OSA Laps toetub oma arengus eelkõige uurimis- ja avastamistegevusee, mis tegelikkuses esineb kords sõna otseses mõttes uuimisena, kord katstamisena, kord võtab see mängu kuju. Mõnikord võib-olla uurimiseks vestlus eakaaslase või täiskasvanuga. Pea alati vajab aga laps ka rahuliku sõvenemise, omaette mõtisklemise aega. (Kraav & Raudik, 1998) Õpivalmiduse arengusoodsat kodu keskkonda peaks saama iseloomustada järgmiselt: 1. Laps tunneb end turvaliselt. 2. Tal on mida uurida (vaadelda, lahti võtta ja kokku panna, kuulata võrrelda, korrastada ja ümberkorrastada) 3. Tal on aega oma tegevusse süveneda ja selle juures rahulikult mõtiskleda. Teda ei sunnita liiga sagely tegevust katksetama, pooleli jätma, ennatlikult lõpetama. Tema tegevust ei tunnistata tühiseks, niisama ajaviitmiseks, rämpsu tegemiseks, teiste
Lapse heaolu allikaks on tema vanemad, kes koostöös lasteaia, kooliga aitavad lapsel leida oma positiivset rolli (kohta) ühiskonnas. Lapsel on hea koos elada selliste vanematega, kes on ise endaga rahul, kes teavad, mida nad tahavad ja oskavad oma eesmärke saavutada. Vanemate ressursist, oskutest sõltub, millise minapildiga laps kasvab, kas laps oskab teha õigeid valikuid, mis puudutavad tema tervist, haridust, käitumist, suhteid teistega. Laps ise ei saa saa endale arengusoodsat keskkonda luua. Vaid meie, täiskasvanud, saame olla need, kes talle sellise keskkonna võimaldavad(Pajo). 3 Kehaline aktiivsus ning selle vajalikkus Kehaline aktiivsus on igasugune skeletilihaste abil sooritatud liigutus, mis kutsub esile energiakulu üle rahuloleku taseme. Kogu ööpäevane energiakulu jaotub energiaks, mis on vajalik põhiainevahetuseks- südame, aju, kopsude ja teiste elundite tööks. Kehaline aktiivsus on
annaabi.ee 
