isetekke teel ning edasi arenenud üha uuteks organismideks. Eeldas, et eluvormid läbi ajaloo muutuvad, selle aluseks omakorda liikide-sisene varieeruvus. Viimane põhjustatud keskkonnast ja elutingimustest. Lamarck eeldas, et elu jooksul omandatu on pärandatav. Lamarck jõuab arenemispuu juurde. Goethe teostas uurimusi evolutsiooniteeoria suunas. Maa ajalugu on järkjärguliste muutuste rida (mitte katastroofide), pani tähele eri organite ja organismide vahel ühtsust ning arenguloolist loogikat (õis kujunenud lehtedest, kolju selgroost jne). Charles Darwin - Liikide teke. Töös kaks aspekti: põlvnemisõpetus ja loodusliku valiku õpetus. Käsitleb nii muutumist kui valikut, paneb senise teadmise kokku, leiab, et valik põhineb kahel põhiomadusel - muutlikkus ja pärilikkus. Pärilikkust seletas pangeneesi teooria raames (kogu kehas tekkivad gemmulad siirduvad sugurakkudesse, kui kehaosa muutub, muutuvad ka gemmulad).
Lamarck jõuab konkreetselt ka nn arenemispuu juurde. Lamarcki õpetus andis hoogu juurde hügieenile. Tekkis ka nähtus nimega psühholamarkism, mis rõhutab tahte tähtsust, samuti olid siin mõjud kehakultuuri arengusse. Johann Wolfgang v. Goethe (1749-1832) toetas uurimusi evolutsiooniteeoria tekke suunas. Leidis, et maakera ajalugu on järkjärguliste muutuste rida (mitte katastroofide vt Cuvier), pani tähele eri organite ja eri organismide vahel organite ühtsust ning arenguloolist loogikat (õis kujunenud lehtedest, kolju selgroost jne). Georges Cuvier (1769-1832) evolutsiooniteooria vastane, räägib neljast organisatsioonitüübist (selgroogsed, lülijalgsed, limused, kiiresed). Katastroofideteooria. Etienne St.-Hilaire (1772-1844) räägib eluslooduse ühtsest ehitusest ning universaalsest arenemisastrikust. Liigid tekivad pikaldaselt (keskkkond) või äkki (katastroofid) teel. Charles Lyell (1797-1875) nn aktualismi teooria, mis
annaabi.ee 
