Ta tunneb inimestele kaasa ja püüab kujutada nende paremat mina. Üht oma peamist ülesannet nägi Woolf psühholoogilise analüüsi võtete täiustamises ja tegelaste sisemaailma peenimate nüansside kirjeldamises. Igas teoses püstitab Woolf endale teatud eksperimentaalülesande: jätta mulje aja voolamisest; kujutada tegelaste tunnete arenemist ajas lapsepõlvest vanaduseni; näidata, kui erinev on mitmesuguste inimeste reaktsioon ühele ja samale sündmusele; kõnelda paralleelselt arenevaist inimsaatustest, mis põimuvad ainult korra või kaks ja lähevad siis igaveseks lahku; kirjeldada ühtainust päeva inimese elus ja näidata selle kaudu tema minevikku. Virginia Woolfi tuntakse mitte ainult romaanikirjaniku, vaid ka esseisti ja feministliku kirjanduskriitika rajajana. Tema essee "Oma tuba" (1929), kus käsitletakse naiste viletsat olukorda maailmas, kus domineerivad mehed, avaldas suurt mõju naisliikumisele. Tema esseesid proosast peetakse üheks moodsa romaani lähtekohaks.
Üht oma peamist ülesannet nägi Woolf psühholoogilise analüüsi võtete täiustamises ja tegelaste sisemaailma peenimate nüansside kirjeldamises. Igas teoses püstitab Woolf endale teatud eksperimentaalülesande: jätta mulje aja voolamisest; kujutada tegelaste tunnete arenemist ajas lapsepõlvest vanaduseni; näidata, kui erinev on mitmesuguste inimeste reaktsioon ühele ja samale sündmusele; kõnelda paralleelselt arenevaist inimsaatustest, mis põimuvad ainult korra või kaks ja lähevad siis igaveseks lahku. “Barbarite ootel” on impeeriumi kohaliku väikeametniku minavormis jutustus sellest, kuidas üks kohtunik saab teadlikuks oma osalusest impeeriumi vägivaldses võimus. “Barbarite ootel” romaan on parallel LõunaAafrika apartheidirežiimiga. See lugemisviis on suuresti tingitud romaani