koolist välja ei langeks. Ehk õnnestub neile selgeks teha, et õppimine võib olla ka meeldiv? Selline lähenemine eeldab paljude õpetajate osalemist ja nemad peavad saama selle lisatöö eest tasu! Ülekoormatud kooliprogrammid on kindlasti üks (ja oluline) põhikoolist väljalangemise põhjus. Mulle tundub, nagu oleksid õppekavade koostajad oma tööd tehes suure mere kaldal veteavarusi silmitsenud, mitte arenevaile lastele võimetekohaseid ülesandeid silmas pidanud. Programme on küll pikka aega nii- ja naapidi reformitud, aga laste massilist koolist väljalangemist pole suudetud peatada. Hariduslike erivajadustega on õpilane, kelle eriline andekus, õpiraskused, terviserike, puue, käitumis- ja tundeeluhäired, pikemaajaline õppest eemal viibimine või kooli õppekeele ebapiisav valdamine toob kaasa vajaduse teha muudatusi või kohandusi
naaberriiki. Nendeks on Alžeeria, Egiptus, Iisrael, Jordaania, Liibanon, Liibüa, Maroko, Palestiina, Süüria ja Tuneesia. See ENP komponent- poliitika baseerub eelloetletud ENP sihtriikide kahepoolsetel suhetel Euroopa Liiduga, mille aluspõhimõtted on kujundanud nn “Barcelona protsess” ja selle põhjal välja töötatud EL-i Vahemerepoliitika. Reageerides Euroopa Liidu lõunapoolses naabruspiirkonnas viimastel aastatel kiirelt arenevaile sündmustele nagu nn “Araabia kevad”, “Islamiriik ISIS-e” sõjalised aktsioonid jne, visandas Euroopa Komisjon koos EL-i välisasjade kõrge esindajaga 8. märtsiks 2011 Vahemere lõunakalda riikidele mõeldud poliitika korrigeerimiseks dokumendi pealkirjaga “Partnerlus Vahemere lõunapiirkonnaga demokraatia ja ühise heaolu nimel”. Selle sisuliselt Vahemere lõunapiirkonnale mõeldud poliitika ümbersõnastatud tekstiga dokumendi kiitis heaks Euroopa
annaabi.ee 
