maailmasõja järel tekkinud riikidest. Demokraatia peamisteks ideoloogiateks said liberalism ja konservatism. Liberaalid oli uuendustele vastuvõtlikud, nad kaitsesid isiksuse vabadusi ja vabaturumajandust, konservatiivide arvates oli aga hea see, mis juba ajaloos läbi proovitud. Demokraatlikud vabadused järjest laienesid ning valimisõiguse said ka naised. Mitmes riigis aga ei osutunud demokraatia jätkusuutlikuks, sest demokraatlikud traditsioonid olid nõrgad ja poliitilised erakonnad arenematud. Maailma üheks juhtivaks demokraatlikuks suurriigiks tõusis pärast esimest maailmasõda USA. Seal valitses vabariiklik kord ning seal oli presidentaalne vabariik ehk seadusi võttis vastu kongress ning iga nelja aasta tagant valiti uus riigipea(president). USA-s oli kahe partei süsteem, see tähendab seda, et olid demokraadid ja vabariiklased. Riigi välispoliitikas oli isolatsionism nii, et nad Euroopa asjadesse enam ei sekkunud. Nad olid huvitatud oma
Ilmalikus asjaajamises riigi tasandil nõudis selle põhimõtte rakendamine rasket ja pikaajalist organiseerimis- ja kasvatustööd. See moodustabki ajaloo. Germaani rahvaste riigivormiks on monarhia. Need rahvad, kelles kehastus maailmavaim, saavutasid oma aja kohta kõrgeima vaimse arengutaseme ning olid sel ajal ajaloolise progressi kandjateks. Neid rahvaid nimetas Hegel maailmaajaloolisteks rahvasteks. Enamik rahvaid on aga ajaloo ääremaadel ja arenematud. Sellisteks muutuvad ka need rahvad, kelle maailmavaim pärast neis kehastumist maha jätab. Erinevalt teistest ajaloolistest rahvastest ei jäta Hegeli arvates maailmavaim maha germaani rahvaid. Selle põhjuseks on protestantismi kui kristluse tõelise olemuse väljendaja kujunemine Saksamaal. Rahvaid iseloomustavad erinevad kombed ja tavad. Igal rahval on oma vaimsus. Hegel nimetabki rahva vaimuks rahva ajalooliselt väljakujunenud vaimset ühtsust. Rahva vaim
annaabi.ee 
