ooper, kirikikumuusika, salongimuusika, ballisaalide tantsumuusika Uuendused Vormiline mõtlemine jäi 19. sajandil samaks, kuid vormiosade piirid avardusid ja hägustati. Haydnil ja Mozardil olid üleminekud ühelt struktuuriosalt teisele selgelt välja kuulda, romantilises muusikas aga on piire raske tabada, muusikalise mõtte sujuv vool ei katke. Seetõttu pikenesid ka meloodiad, mis tundusid oma arendustes lõputud. Tung piirangutest kammitsemata väljenduse poole tõi kaasa klassikaliste vormiskeemide vaba tõlgendamise, mis oli eelkätt muusikalise idee teenistuses. Näiteks Schuberti ,,Lõpetamata sümfoonias" on tavapärase 4 osa asemel vaid 2, Beethoven aga lisas oma 9. sümfoonia finaalile kuulsa koorilaienduse ,,Ood rõõmule" , mis on võtmeks teose mõistmisel. Harmooniat rikastati kromatismidega (juhuslikud kõrgendused ja madaldused), mida ei lahendatud,
Common Criteria, ka ISKE mõned moodulid). N-versioonilise programmeerimise (N-version programming) idee on, et paralleelselt arendatakse ja kasutatakse mitut programmi versiooni. Kasutamisel võrreldakse tulemusi, enam levinud vastused loetakse õigeks (hääletamine). Meetod, millelt palju loodeti ja mis õigustab ennast hästi riistvara puhul, on kasutatav, kuid ei anna sama häid tulemusi tarkvara korral. Üks põhjus on selles, et inimlik loogika jälgib tihti samu radu ja paralleelsetes arendustes tehakse ühesuguseid vigu. Veapuu analüüsi puhul ehitatakse ja/või veapuu. Alustatakse suurest veast, mida tahetakse vältida, vaadatakse selle vea eeltingimusi, eeltingimuste eeltingimusi ja nii edasi. Kui iga puu lehega seostada eeltingimuse tõenäosuse hinnang, saab lehtedest puu tipu suunas liikudes kätte analüüsitava suure vea tõenäosuse. Meetod toimib hästi tehniliste süsteemide puhul. Süsteemi või programmi veapuu analüüs
lahendada probleemid antud tingimustel ja antud kontekstis, kusjuures konteksti moodustab grupp seonduvaid tingimusi või kitsendusi. 1990ndate keskpaigast võitis idee mustrite märksõnade kasutamisest planeerijate abistamiseks uut poolehoidu tänu selle äärmiselt edukale rakendamisele tarkvaratehnika arendamisel ja objektikesksel planeerimisel. Mustrite paradigmat kohaldati hiljuti inimese ja arvuti suhtluses ning ka veebiga seonduvais arendustes. Mustrite eesmärk on pakkuda kindla formuleeringuga meetodit kirjeldamaks planeerija kogemust sageli esinevale probleemile lahenduse otsimisel. Seda lähenemist iseloomustab põhimõte mitte pakkuda probleemile nn valmis lahendusi, vaid pigem püüda täpselt kirjeldada nii konteksti kui ka lahendust, koondades sama märksõna alla kogemuse ja kasutatud lahendused (ka teiste planeerijate poolt samadele ülesannetele leitud lahendused).
annaabi.ee 
