Need seened, keda teatakse vaid umbes 150 liiki, on säilitanud väliselt lihtsa ehituse: mütseel mullas ja juurtes, sellel tekkivad mittesugulise paljunemise eosed, juuresisesed struktuurid; samas on taimed tohutult lahknenud. Arbuskulaarne mükoriisa pole palja silmaga nähtav. Et näha juuresiseseid struktuure, tuleb juur värvida kemikaalidega ning vaadelda seda siis mikroskoobi abil. Arbuskulaarset mükoriisat leidub peaaegu kõigil maismaataimedel, alates maksasammaldest, ja enamikus maismaaökosüsteemides, samuti mõnedel veetaimedel. See mükoriisatüüp valitseb liigirikastes niidukooslustes ja vihmametsades, mõjutades taimeliikide ohtrussuhteid, seega koosluste mitmekesisust. Mükoriisa teised vormid Mükoriisa teised vormid. "Lähiminevikus", viimase 50 miljoni aasta
Mükoriisa tüübid Mükoriisadest on eristatavad kuus suuremat tüüpi: arbuskulaarne-, ekto-, erikoidne-, orhidoidne-, arbutoidne- ja monotoidne mükoriisa. 95% taimeliikidest kuuluvad sugukondadesse, mis on iseloomult mükoriissed. Hinnanguliselt on välja pakutud, et umbes 80% taimeliike võiksid olla arbuskulaar-mükoriissed. Teadaolevatest seeneliikidest on mükoriisseid seeni umbes 5%. Nende seas on levinumaks ektomükoriisa, ligi 90%, millele järgnevad arbuskulaarset mükoriisat moodustavad seened (7%). ... Mükoriisaseened kaitsevad oma peremeestaime ka paljude teiste kemikaalide, näiteks fenoolsete ühendite eest. Taimse süsinikuenergia abil suudavad erikoidse ja ektomükoriisa seened koostöös kõdusaproobide ja bakterite toodetud ensüümidega tõhusalt lagundada mitmesuguseid orgaanilisi energiavaeseid jäätmeid. Mükoriisaseened kaitsevad taimi nii juure- ja lehehaigusi tekitavate mikroobide kui ka rohusööjate eest
Nii on seen Penicillium chrysogenum saanud oma penitsilliini tootva geeni HGT käigus bakterilt (Penalva et al., 1990.) Riikide vahel esineb geeniülekannet harva kuid ühe seeneperekonna liikide vahel võib introgressioon ja hübridiseerumine olla üsana tavaline ning avalduda võrkja evolutsioonina. 84 Paraseksuaalset hübridisatsiooni on üldiselt peetud liigisiseseks mehhanismiks, kuid rohttaimede endofüütidel ja arbuskulaarset mükoriisat moodustavatel seentel esineb ka liikidevahelist hübridiseerumist (Schardl & Craven, 2003). Paraseksuaalne tsükkel algab vegetatiivsete rakkude liitumisega ja kahe erineva genotüübiga paljutuumsete rakkude tekkimisega. Tuumade liitudes võib kromosoomide vahel toimuda mitootiline ristsiire. Stohhastiliste protsesside käigus kaob kromosoome ja tekib palju uusi genotüüpe (Papa 1979; Caten 1981). Seened, eriti kottseened on kohastunud kiireks evolutsiooniks tänu
katteseemnetaimede sugukondades, välja arvatud lõikheinalised (Cyperaceae), ristõielised (Brassicaceae) ja maltsalised (Chenopodiaceae). Vesikulaar-arbuskulaarset mükoriisat moodustavad seened kuuluvad sugukonda Endogonaceae (klass seigseened - Zygomycetes); Vesikulaar-arbuskulaarne mükoriisa esineb
annaabi.ee 
