Taime juurte ja seente kooselu avastati juba 19. sajandi keskel. Mõiste mükoriisa võttis 1885. aastal kasutusele saksa teadlane Albert Bernhard Frank. Mükoriisa tüübid Mükoriisadest on eristatavad kuus suuremat tüüpi: arbuskulaarne-, ekto-, erikoidne-, orhidoidne-, arbutoidne- ja monotoidne mükoriisa. 95% taimeliikidest kuuluvad sugukondadesse, mis on iseloomult mükoriissed. Hinnanguliselt on välja pakutud, et umbes 80% taimeliike võiksid olla arbuskulaar-mükoriissed. Teadaolevatest seeneliikidest on mükoriisseid seeni umbes 5%. Nende seas on levinumaks ektomükoriisa, ligi 90%, millele järgnevad arbuskulaarset mükoriisat moodustavad seened (7%). ... Mükoriisaseened kaitsevad oma peremeestaime ka paljude teiste kemikaalide, näiteks fenoolsete ühendite eest. Taimse süsinikuenergia abil suudavad erikoidse ja ektomükoriisa seened koostöös kõdusaproobide ja bakterite toodetud ensüümidega
kasvukuhikuks. Mükoriisa puudub juurtel, mis kasvavad väga kuivas, soolases ja üleujutatud pinnases, kus pinnase viljakus on ekstreemsetes tingimustes, olenevalt kas siis hästi kõrge või madal. Mükoriisa koosneb torujatest filarmentidest, mida kutsutakse hüüfideks ning seda hüüfide massi koos seenega nimetatakse mütseeliks ehk seeneniidistikuks. Mükoriisa jaguneb kahte peamisse klassi: ektotroofseks mükoriisaks ja vesikulaar-arbuskulaar ehk endotermseks mükoriisaks. Vesikulaar-arbuskulaar mükoriisa seotus taime juurtega kergendab fosfori ja metallilisandite, nagu tsingi ja vase, kättesaadavust. Ektotroofne mükoriisa suudab omastada fosfaati. IV ELU KESKKOND VESI 1. Vesi taime sisekeskkonnana. Vesi moodustab organismide sisekeskkonna, kus toimuvad keemilised protsessid, ta on organismi põhiliseks lahustiks. Vesi on ka keskkond, kus ainevahetusproduktid liiguvad ühest rakust ja koest teise. Vee omadused on universaalsed. Peale veest lahkumist, said taimed edasi
annaabi.ee 
