lõpetas 1926. aastal Pärnu õhtugümnaasiumi reaalharu; sama aasta septembris asus ta õppima Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda ning oli üliõpilaste nimekirjas 1934. aasta novembrini. 1928. aastal hakkas Talvik uuesti kirjutama. Ise arvas ta, et see sündis "...tänu rikkamale lektüürivalikule, osalt ka vaimliselt erksamale ümbruskonnale..."; arvata võib, et tõuke andis ka Tuglas, kellega Talvikul oli kirjavahetus. Vorm muutus klassikaliseks. Karl Ristikivi oma essees "Neljast arbujast" leiab, et Talviku lihtne trohheus ja riimiskeem abab demonstratiivne tagasipöördumine vana juurde - võib ajajärgul, kui kõik luuletajad taotlevad ülimoodsust, olla samuti uudis. 1928. aastal on Tuglasele kirjutatud kirjaga kaasas 11 luuletust, millest 10 ilmub "Loomingu" 1929. aasta veebruarinumbris; luuletused tähistavad Talviku poeetilist eneseleidmist, mida iseloomustavad väljenduslik omapära, sõnasäästlik ilmekus ja klassikaliselt täpne vorm
Muru koostatud eelpoolnimetatud valimikus 1988. aastal. Varaseimaist luulekatsetusist jõudsid trükki veel ,,Videvik", ,,Tütarlapsele, keda ma nii väga armastin" ning ,,Tuut-tuut" . Mõneks ajaks jäi luuletamine tahaplaanile Talvik jätkas oma katkenud õpinguid. 1928. aastal hakkas Talvik uuesti kirjutama ning arvata võib, et tõuke andis ka Tuglas, kellega Talvikul oli kirjavahetus. Vorm muutus klassikaliseks. Karl Ristikivi oma essees ,,Neljast arbujast" leiab, et Talviku lihtne trohheus ja riimiskeem abab demonstratiivne tagasipöördumine vana juurde - võib ajajärgul, kui kõik luuletajad taotlevad ülimoodsust, olla samuti uudis. 1928. aastal on Tuglasele kirjutatud kirjaga kaasas 11 luuletust, millest 10 ilmub ,,Loomingu" 1929. aasta veebruarinumbris. Luuletused tähistavad Talviku poeetilist eneseleidmist, mida iseloomustavad väljenduslik omapära, sõnasäästlik ilmekus ja klassikaliselt täpne vorm
lõpetas 1926. aastal Pärnu õhtugümnaasiumi reaalharu; sama aasta septembris asus ta õppima Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda ning oli üliõpilaste nimekirjas 1934. aasta novembrini. 1928. aastal hakkas Talvik uuesti kirjutama. Ise arvas ta, et see sündis "...tänu rikkamale lektüürivalikule, osalt ka vaimliselt erksamale ümbruskonnale..."; arvata võib, et tõuke andis ka Tuglas, kellega Talvikul oli kirjavahetus. Vorm muutus klassikaliseks. Karl Ristikivi oma essees "Neljast arbujast" leiab, et Talviku lihtne trohheus ja riimiskeem abab demonstratiivne tagasipöördumine vana juurde - võib ajajärgul, kui kõik luuletajad taotlevad ülimoodsust, olla samuti uudis. Ristikivi: "... Heiti Talvik...(püüdis) kirjutada tõepoolest loomulikku, voolavat keelt, tarvitada puhtaid, aga seejuures ometi ennast loomulikult pakkuvaid riime. Seda vähemalt ei saa nimetada vähenõudlikkuseks, igatahes mitte vähenõudlikkuseks enese vastu..." 1928
annaabi.ee 
