1934. aasta ,,Loomingu" 6. numbris ilmus Talviku luuletsükkel ,,Dies irae" (Viha päev), pealkirjastatud ühe keskaegse hümni algussõnadega, samal aastal on kirjutatud ka ,,Jumalate hämaras" (ilmus ,,Loomingus" aasta lõpul). 1935-1939 avaldab Talvik publitsistikat kokku 12 artiklit ja retsensiooni. Ta on erudeeritud ja peene maitsega nõudlik arvustaja, kes püüab mõista ja austada autori kavatsusi. Luuletuskogus ,,Kohtupäev" (1937) reageeris Talvik teistest arbujaist teravamat ajastu ühiskondlikele ebakohtadele. Talviku täpse lakonismi tihendatud värss oma pingestatud ja sisendusliku sõnajõuga, ta epigrammiliselt lööv mõttesähvak, riimileidlikkus, kõla- ning rütmivahendite rakendamise artistlikkus on teises värsikogus viidud täiuseni. Pärast ,,Kohtupäeva" avaldas Talvik ainult neli luuletust. Käsikirjas on säilinud seitse luuletust ja luulekildu, nende hulgas 1939. aastal kirjutatud ,,Loojak". Käsikirja jäi ka Talviku 1945.
nagu Heiti Talvik ja Hugo Raudsepp ning märkimisväärne hulk põgenes läände, näiteks Rootsi, kuid suurem osa jäi koju. Otsekui läbi prisma valgustab erinevaid saatusi see, mis juhtus iseseisvusaja lõpus tekkinud kirjandusliku rühmituse Arbujad liikmetega, kellel peaaegu kõigil ilmusid aastatel 1934-1936 esimesed luulekogud. Nõukogude võimu saabudes suri arbujatest Talvik Siberis vangistuses ja Bernard Kangro põgenes Rootsi, suurem osa arbujaist jäi Nõukogude Eestisse. Ühtekokku põgenes Eestist ligi kolmandik nimekatest kirjanikest, kuigi põgeneda soovijaid, kellel see aga ebaõnnestus, oli mõnevõrra rohkem. (HASSELBLATT) Eesti kirjandus jagunebki kahte põhiharusse, väliseesti ja kodueesti kirjandus, mis järgmise viie kümnendi jooksul arenesid eri taktis ega saanud ka eraldatud sõnavabaduse maailmades liikudes teineteisega kuigivõrd kontakti. Ent sellele vaatamata on nad ühtne tervik, eesti kirjandus. Veel 1960
annaabi.ee 
