Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitaarne e meelevaldne. Sageli räägitakse ka sümboli motiveerimatusest. ,,Equus" võiks eesti keeles sama hästi olla pobune, sobune, habune, uma jne. Üksteisest selgelt erinevaid asju ja olendeid, nt hobuseid, lehmi ja laudu nim normaalselt eri sõnadega. Arusaadavatel põhjustel ei oleks mõistlik, kui sõna lehm tähendaks nii ,,lehma" kui ka ,,hobust". Sündmuse ja referendi arbitaarse seose tõttu erinevad sama tähendusega sõnad eri keeltes oma vormi poolest üldiselt täiesti suvaliselt (v.a. lähisugukeeled). Erandi sellest pmt-st moodustavad onomatopoeetilised sõnad mitmesuguseid hääli matkivad sõnad, nt auh-auh ja pahh-pahh; sihisema ja suhisema, milles sümboli vorm on osaliselt motiveeritud. Auh-auh on selgelt motiveeritud, sihisema on vähem, aga see pole siiski puhtalt arbitaarne.
Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitaarne e meelevaldne. Sageli räägitakse ka sümboli motiveerimatusest. ,,Equus" võiks eesti keeles sama hästi olla pobune, sobune, habune, uma jne. Üksteisest selgelt erinevaid asju ja olendeid, nt hobuseid, lehmi ja laudu nim normaalselt eri sõnadega. Arusaadavatel põhjustel ei oleks mõistlik, kui sõna lehm tähendaks nii ,,lehma" kui ka ,,hobust". Sündmuse ja referendi arbitaarse seose tõttu erinevad sama tähendusega sõnad eri keeltes oma vormi poolest üldiselt täiesti suvaliselt (v.a. lähisugukeeled). Erandi sellest pmt-st moodustavad onomatopoeetilised sõnad mitmesuguseid hääli matkivad sõnad, nt auh-auh ja pahh-pahh; sihisema ja suhisema, milles sümboli vorm on osaliselt motiveeritud. Auh-auh on selgelt motiveeritud, sihisema on vähem, aga see pole siiski puhtalt arbitaarne.