Puhas mõistus ehk aprioorne teadmine Puhas mõistus Paljud filosoofid on olnud seisukohal, et tugitoolis toimuv arutlus, mis toetub üksnes puhtale, "kogemusest rüvetamata" mõistusele, võib meid viia uutele teadmistele. Tänases loengus: Klassikaline ettekujutus aprioorsusest ning sellega seotud mõistetest Ayeri käsitus aprioorsuse mõistest Quine'i kriitika analüütilise-sünteetilise eristusele ning selle mõju aprioorsusele Mõned uuemad seisukohad aprioorsuse suhtes Enesestmõistetavad tõed Me peame teatud tõdesid (tõeseid väiteid) enesestmõistetavaks. Nt: "Kui kuusk on kõrgem kui pärn, siis pärn on lühem kui kuusk". Need väited on nn. enesestmõistetavad või ennast-ise- tõendavad (self-evident), nad ei vaja oma kehtivuseks tõendusmaterjali Mitte kõik enesestmõistetavad tõed ei pruugi olla vahetult ilmsed ("nõbudel on ühised vanavanemad"). Sageli on tarvis
toetuv? Tundub enesestmõistetav, et need kaks iseloomustust välistavad teineteist. Lisaks vajab seletamist ka see, kuidas saab matemaatika kui aprioorne teadmine siiski leida loodus- teadustes edukat rakendamist empiiriliste loodusnähtuste kirjeldamiseks? Newtoni füüsika on reaalselt olemasolev, empiirilist rakendust omav teadus ja ühtlasi ka matemaatiline teadus. Miks peaks aprioorne, s.t. kogemusest sõltumatu teadmine, oma aprioorsusele vaatamata kogemusega kooskõlastuma? Vt. “Prolegomena …” § 6, 7, 8 ja märkus I. Matemaatilise teadmise eripära filosoofilise teadmisega võrreldes . Juba aasta- tuhandeid oli Euroopa teoreetilise mõtlemise jaoks matemaatilise teadmise klassikaliseks näiteks olnud Eukleidese “Elemendid”. Selles raamatus on matemaatiline teadmine esitatud aksiomaatilisel kujul. Esituse aluseks on fundamentaalsed definitsioonid, järgneb rida aksioome ja postulaate, ning seejärel
annaabi.ee 
