Kui ma jõudsin ühe leeginäri ja mõne partisaniga neile appi, oli juba liiga hilja. Patrulli juht, prantslasest esimese klassi leegionär oli kohe surma saanud, teine leeginär ja 3 partisani olid haavatud. Tänu meie vaheletulekulo saime kõik haavatud ja langenu posti tagasi tuua. Neid rünnanud terroristide salk läks jooksu. Varustuse osas kaotasime ainult ühe vana püssiloksu. See vahejuhtum tõi mulle autasuks prantsuse sõjaristi (Croix de Guerre). 1947.a. aprillikuul sain esimese pikema (2 nädalat) puhkuse Kambodzasse, Siiami lahe rannal asuvases suvituskohta Keppi. Tookord valitses Kambodzas veel täielik rahu ja khmeerid ei olnud endid lasknud kaasa tõmmata punasest prantsusevaenulikust propagandast. Mul oli olnud juba varemgi võimalusi sõita Phnom-Peni, Siem Reapi ja teistesse linnadesse, kuid seda teenistuses olles või eskortidega. Nüüd puhkuse ajal avanes mul laiem võimalus imetleda
sametist, millega kõik välja oli ehitud, eriti aga valgeist kätest, mis tunnistust andsid nende 227 jõudeelust ja laiskusest, võis neis neidudes kergesti ära tunda aadlisoost rikkaid pärijaid. Ja tõepoolest, need olid preili Fleur-de-Lys de Gondelaurier oma sõbrataride Diane de Christeuil', Amelotte de Montmischeli, Colombe de Gaillefontaine'i ja väikese Champchevrier'ga -- kõik heast perekonnast neiud, kes nüüd kokku olid tulnud leskproua de Gondelaurier' juurde. Aprillikuul pidi Pariisi tulema härra de Beaujeu oma abikaasaga ja dofääni pruudile Marguerite'ile audaame valima, et siis Pikardiasse minna teda flaamlastelt vastu võtma. Ent kõik aadlikud kolmkümmend penikoormat ümberringi taotlesid seda au oma tütreile ning paljud neist olidki oma tütred juba Pariisi viinud või saatnud. Eespool mainitud preilid olid vanemate poolt usaldatud tagasihoidliku ja auväärt proua Aloise de
annaabi.ee 
