Ovidius oli omas ajas täiesti originaalne; kirjutas supereepose, mida selles zanris polnud võimalik enam ületada. Hilisemad autorid pidi leidma midagi muud, millest kirjutada. Jumal, kangelane või inimene muundub millekski a) omal süül, b) teiste vägivalla tõttu; Ovidius ise muutub eleegikust eepikuks. See on perpetuum carmen (katkematu lugu) eepilise ja eleegilise piirialal (justkui eleegiate kogum); fiktiivkronoloogiline järjestus maailma loomisest Caesari apoteoosini. Teoses ei ole keskset tegelast ,,kollektiiveepika". Erinevad hoiakud tegelaste suhtes: grandioosne (Phaeton), idülliline (Philemon ja Baucis), koomiline (Midas), dramaatiline (Niobe, Medea), kuid esiplaanil on siiski inimlik mõõde, ka jumalate puhul. Muundumised olid ühtlasi aitioloogiad taimede, loomade, tähtede ehk millegi või kellegi saamislood. ,,Metamorfoosid" ilmus pärast autori pagendamist Musta mere äärde, lõppviimistlust
tuntud teemadel; pikkus 1200 värssi jumal, kangelane või inimene muundub millekski kas oma süül või teiste vägivalla tõttu; Ovidius ise muutub eleegikust eepikuks perpetuum carmen (katkematu lugu) eepilise ja eleegilise piirialal (justkui eleegiate kogum); raamatute piirid ei lange kokku sisuliste tervikute, narratiivide piiridega; protest ordo (korra) vastu fiktiivkronoloogiline järjestus maailma loomisest Caesari apoteoosini: prooemium (maailma loomine) 1.4526.420 lugude peategelaseks on jumal, 6.42111.193 lugude peategelaseks on kangelane, 11.194 15.744 lugude peategelaseks on ajalooline figuur epiloog (Caesari apoteoos) ruumiline dünaamika: Trooja/Kreeka > Rooma Ei ole keskset tegelast, ,,kollektiiveepika" Erinevad hoiakud tegelaste suhtes: grandioosne (Phaeton), idülliline (Philemon ja Baucis), koomiline (Midas), dramaatiline (Niobe, Medea)