ristimise läbi päästetakse. "Katoliku kiriku lapsed tunnustavad neid kui vendi" (Dekreet oikumeeniast, 3). , Paavst ehk Rooma paavst on katoliku kiriku pea ja ühtlasi üks patriarhidest. Ametlik tiitel: Rooma piiskop, Jeesuse Kristuse asemik, apostlite järglane, algkiriku pea, Õhtumaa patriarh, Itaalia priimas, Rooma kirikuprovintsi peapiiskop ja metropoliit, Vatikani Riigi Suverään, Jumala teenrite teener (Episcopus Romanus, Vicarius Christi, Successor principis apostolorum, Caput universalis ecclesiae, Pontifex Maximus, Patriarcha Occidentis, Primatus Italiae, Archiepiscopus ac metropolitanus provinciae ecclesiasticae Romanae, Princeps sui iuris civitatis Vaticanae, Servus Servorum Dei). Kreekakeelset sõna "pappas" ('isa') kasutati Hommikumaal algselt abtide, piiskoppide ja patriarhide kohta. Alates 5. sajandist nimetati sedasi Rooma piiskoppi, kellest sai läänekiriku pea. Esimesena võttis endale selle tiitli Leo I Suur, keda kutsuti ka Rooma salakeisriks
evangeeliumil ja apostel Pauluse kirjades. UT sisaldab palju konkreetseid norme, eriti kiriku sisemise elu ning kiriku ja riigi suhete kohta, laiem tähendus on nõudel abielu lahutamatuse kohta. 2.1.2. Apostlikud allikad Esimeste teoste autoriteks peetakse traditsiooniliselt apostleid, kuigi kaasajal on selge sageli on autoriteks teised isikud. Olulisemate allikatena võib nimetada · Didache (12 apostli õpetus) 1. saj. · Didascalia Apostolorum (Apostlite õpetus) 3. saj. · Constitutiones Apostolorum (Apostlite reeglid) 4. saj. 2.1.3. Kirikukogude otsused Esimesed kindlalt teadaolevad ja õiguslikult siduvad kaanonite kogumikud koostati esmalt partikulaarsetel kirikukogudel (sinoditel) või nende kogude poolt vastuvõetud otsuste baasil. Kirikukogud toimusid nii Idas kui Läänes, kuid olulisem roll oli idaprovintsides toimunud kogudel. - apostlik kirikukogu Jeruusalemmas (49), Antiookias (328). Esimesi Läänes
annaabi.ee 
