juudi seadusele. Hiljuti on juutideks hakatud pidama ka isikuid, kelle isa on juut ja ema mittejuut ning juutidena ka üles kasvanuid. (2012) Kui juut lakkab judaistlikke usukombeid täitmast, peetakse teda ikka juudiks. Kui juut ei aktsepteeri judaismi usuprintsiipe ning temast saab agnostik või ateist, peetakse teda eksituses olevaks juudi kogukonna liikmeks. Kui aga juut pöördub mõnda teise religiooni, siis ta ei kuulu enam juudi kogukonda ning temast saab apostaat. Siiski on ta juudi Seaduse järgi juudi rahvusest. (2012) Juudid jagunevad omakorda askenazi ning sefaradi juutideks, kellest esimesed moodustavad ligi 90% praeguse aja juutidest. Nende keeleks on jidis ja nemad on elanud varem või ka praegu Kesk-Euroopas (Saksamaal, Valgevenes, Ukrainas, Leedus, Poolas või endise Austria- Ungari aladel). Sefaradi juudid aga on Hispaaniast ja Portugalist ristimisest keeldumise tõttu välja aetud juudid. Nende peamiseks keskuseks sai Saloniki
Reaalses elus neid elemente vastandada ei saa ja kui me räägime sellest, mis toimus Liivimaa talupoja peas, kas see vastab kristtlikule doktriinile, siis tuleb arvestada, et enamus inimesi tollel ajal ei näinud selles asjas vastandumist. Kui me küsime, kas keskaegne Liivimaa talupoeg oli õige kristlane on see moderne küsimus, talupoegade tegevus ei vastanud kõrgteoloogilisele doktriinile. Enamasti just seda vastandlikkuse küsimust ei tekkinud. Vastristitute usust taganemine e apostaat on samuti poliitiline mõiste - skeem, mille kaudu õigustatakse usulisi fraktsioone. Kas seda keskaegset usukombestikku saab nimetada sünkretismiks, kahtlemata seda saab. Keskaegse Venemaa kontekstis kasutatakse mõistet kaheusulised. Ristimotiivid tõenäoliselt väljendasid mingisugust ideoloogiat, Venemaal kaelarist ilmub arheoloogilise materjali 13. sajandil ja hiljem see komme kaob. Hiliskeskajal seda ei ole. Kusagil on periood, kus ühiskond ei ole homogeenne, ja
annaabi.ee 
