Ka on võimalik et putukad, kelle populatsioonis tekkis keemilise kaitstuse mutatsioon , said olla agregeerunud seetõttu, et neil oli muul põhjusel varem juba tekkinud kiskjaid ehmatav välimus. Aposemaatilisus tähendab seda, et lisaks mittesöödavusele viivatele kaitsemehhanismidele, on elukatele evolutsioneerunud ka selline välimus, mis annab potentsiaalsele kiskjale teada (signaliseerib), et kõnealusel saakloomal need kaitsemehhanismid on. Tüüpilisel juhul on aposematismi puhul tegemist hoiatusvärvusega, st enamasti ereda kontrastse silmatorkava värvusmustriga, mida kiskjad kas instinktiivselt või õppimise tulemusena väldivad. Pole vist üllatus, et näiteks aposemaatilisi putukaid on väga palju (kimalastest lepatriinudeni), aga ka paljud mürgised konnad ja maod on seda. Toiduks kõlbmatu saaklooma mitteärasöömine on kasulik nii saakloomale kui ka kiskjale, mistõttu on aposematismi evolutsioneerumine igati ootuspärane.
kiiremini. Kuidas need kaks mõju looduses kombineeruvad? kahe erineva värvusega saaklooma puhul sõltus risk (ärasöömine) suurusest positiivselt (mida suurem seda tõenäolisemalt söödi ära). Suurkeha tõstab küll hoiatusvärvuse hirmutavat efekti, kuid samuti tõstab see silmatorkavust palju rohkem kui varjevärvuse puhul. Suur keha polegi hoiatusvärvusega loomadele kasulik. · Kas ja mis mõttes on aposematismi varajane evolutsioon paradoksaalne? Aposematism - aus signaliseerimine. On paradoksaalne, sest esimestel hoiatusvärvusega mutantidel ei olnud varjevärvuse eeliseid ja nad olid alguses väga haruldased. Kogemusteta kiskjad sõid esimesed hoiatusvärvusega loomad kohe ära. Õppimine oli seetõttu raskendatud ja saaklooma suremus väga kõrge. · Millised mehhanismid võisid aposematismi varajast evolutsiooni võimaldada?
annaabi.ee 
