Et siis mutandil, kes oli samaaegselt keemiliselt kaitstud ja silmatorkava välimusega läks hästi puhtjuhuslikult ja vastav mutatsioon levis populatsioonis samavõrd juhuslikult. Niipea kui neid silmatorkavaid sai piisavalt palju, käivitus aposematismi soosiv looduslik valik ja probleemi enam polnud. Vastavad mudelid näitavad, et võimatu selline stsenaarium sugugi pole. Aga variante on veel, kuidas aposematism alguse võis saada. Ühe võimalusena võis ere värvus täita algselt mingit muud funktsiooni, näiteks oli signaaltunnuseks sugulises valikus (nagu paabulinnu saba vms - aga see on käitumisökoloogia kursuse teema). Keemiline kaitse võis evolutsioneeruda värvusest sõltumatult ja seos värvuse ja kaitsemehhanismi vahele tekkis alles hiljem. Teiseks on võimalik, et hoiatusvärvus evolutsioneerus algselt rõhutamaks nähtavaid (mehhaanilisi) kaitsemehhanisme, näiteks ogasid jms
kahe erineva värvusega saaklooma puhul sõltus risk (ärasöömine) suurusest positiivselt (mida suurem seda tõenäolisemalt söödi ära). Suurkeha tõstab küll hoiatusvärvuse hirmutavat efekti, kuid samuti tõstab see silmatorkavust palju rohkem kui varjevärvuse puhul. Suur keha polegi hoiatusvärvusega loomadele kasulik. · Kas ja mis mõttes on aposematismi varajane evolutsioon paradoksaalne? Aposematism - aus signaliseerimine. On paradoksaalne, sest esimestel hoiatusvärvusega mutantidel ei olnud varjevärvuse eeliseid ja nad olid alguses väga haruldased. Kogemusteta kiskjad sõid esimesed hoiatusvärvusega loomad kohe ära. Õppimine oli seetõttu raskendatud ja saaklooma suremus väga kõrge. · Millised mehhanismid võisid aposematismi varajast evolutsiooni võimaldada? I Konservatiivne toitumine - paljud loomad väldivad uudseid toiduobjekte
annaabi.ee 
