Kuid see, mis lahutab, olles ise samuti kummastki lahutatavast erinev, peab olema neist lahutatud millegi olevaga jne. Arutlust võib jätkata lõputult. Järelikult, kui keha on moodustunud paljudest osadest, peab neid osi olema lõputult palju. Kui keha moodustub lõputult paljudest mõõtmetega osadest, peab ta olema lõpmatu suurusega. See on jällegi absurdne väide. Niisiis tuleks loobuda olevate paljususe eeldamisest kui absurdsustesse viivast eeldusest. 2) Liikumise vastu suunatud apooriates eeldadakse vastavalt liikumise olemasolu ja püütakse näidata, et see eeldus viib vastuoludesse. “Liikumine” omab siinkohal tähendust “koha muutus ajas”. Üks tuntumatest sellelaadsetest Zenoni apooriatest kannab nime “Dihhotoomia”. See väidab, et mitte miski ei saa liikuda, sest selleks, et teevahemikku läbida, peab kõigepealt läbima poole teest. Selleks, et läbida pool teed, peab omakorda enne läbima poole viimasest. Kui eeldada, et tee
kuhu minna, ent tühja ruumi mitteolemise tõttu pole). Sama kehtib ka näiteks kasvamise puhul. Meie meeled petavad meid, sest nad annavad maailmapildi liikuvusest ja kujunemisest. Ainus tõde seisneb kadumatus ja muutumatus olemises. Mõtlemine on inimese kõige kõrgem reaalsus. Substantsi käsitleb kui puhast olemist. Kuigi enamjaolt peetakse loogika isaks Aristotelest, on selleks nimetatud ka Parmenidest. Zenoni õpetus seisneb apooriates. Apooria sisaldab kahte vastuolus lauset, millest esimene nendib fakti ning teine lükkab selle ümber. Näiteks võidujooks Achilleuse ja kilpkonna vahel. Achilleus kui esmapilgul kiirem olend ei jõua mitte kunagi kilpkonnast mööda, kuna vahe on lõpmatu arv ja lõpmatust ei saa läbida. Tekib paradoks praktilise mõistusega. Ta on Parmenidesest mõjutatud, tema õpilane, sarnased ideed. Ent ta ei eitanud liikumist, vaid tõstatas küsimuse kuidas on liikumine
annaabi.ee 
