kirikliku seadusandluse alus. Kristliku mõtlemise sünd Ristiusu esimeseks suureks kriisiks oli lahkulöömine judaismist. Vana Testamendi tundmine oli kergendanud evangeeliumi kuulutamist juutidele. Nüüd tekkis küsimus, kuidas seletada sõnumit Kristusest neile, kellel puudus ühtne tagapõhi. Nii tekkis 2.sajandil kristlik teoloogia ehk usuteadus (ristiusku uuriv teadus). Esimesed teoloogid kirjutasid kaitsekõnesid ehk apoloogiaid, kuna tuli tagasi tõrjuda paganlike filosoofide kriitika. Silmapaistvamaid apolooge oli Justinos Märter ( surm. 165): · ristiusk on ainus õige usund ja ainus õige filosoofia · ristiusk on ajaloosündmustel põhinev usund, mille on arukas käsitlus jumalast ja sünnis jumalateenistus · antiikfilosoofia ja ristiusu vaheline vastuolu on näiline ... püüdis ühendada kreeka filosoofiat ja ristiusku, pani aluse traditsioonile. 2
selles mitte lugeda Kristust ennast, oli Stefanos, kes loobiti 34. aastal pKr kividega surnuks. Märtrid ei kartnud usu nimel surra, vaid nägid selles võimalust näidata oma usu tugevust. Märtrid surid usutunnistajatena, kõneldi märtrikroonist. Tuntumad märtrid olid näiteks Ignatios Antiookiast ja Polykarpos Smürna koguduse piiskopina. Märtrite kirju loeti ette jumalateenistustel, et usuvendade ja ka kogudustevahelist usku tugevdada. 3) Oma roll kristluse levikul oli ka apoloogiatel. Apoloogiaid oli kahte laadi: ühed olid kristlikud kaitsekirjad, milles toonitati kristlaste ustavust riigile ning kristlaste moraalset laitmatust. Neid kirjutati ametivõimude kaitse saamiseks tagakiusamiste ajal. Enamik neist pärineb keiser Marcus Aureliuse ajast (161-180), tuntumad autorid reetor Miltiades, Hierapolise piiskop Apollinaris ja Sardese piiskop Meliton. Teised olid kirjanduslikud apoloogiad, mis olid pärit piirkondadest, kus ei toimunud tõsist tagakiusamist
annaabi.ee 
