avastamine ning ühes sellega arusaamine, et teatud järelduste kehtivuse üle saab otsustada kõigest nende vormi alusel. Süllogism koosneb kahest eeldusest ,,Kõik inimesed on surelikud" ja väiksest eeldusest ,,Kõik kuningad on inimesed" tuleneb järeldus ,,Kõik kuningad on surelikud". Sõna ,,inimesed" on selles näites kesktermin, mis järelduses ei esine. Kui eeldused on tõesed, on järeldus paratamatult tõene. Seda liiki süllogisme nimetab Aristoteles apodiktilisteks süllogismideks eht tõestuseks. Kui eeldusi ei ole võimalik tõestada, mis on eetiliste ja retooriliste argumentide puhul tavaline, nimetab ta järeldust dialektiliseks ehk tõenäoliseks. (Delius, Gatzemeier, Sertcan, & Wünscher, 2007) Mis puutub süllogistika põhiküsimusse, nimelt kust leida esmaseid tõeseid väiteid, mida millestki ei tuletata, siis viitab Aristoteles meie võimele lihtsa ja vahetu taju
730 / B 758) või “eksplitseerida” (A 727 / B 755). Niisugune selgitus/eksplikatsioon on aga alati piiratud. Kõnepruugiga “antud” mõisted toovad endaga kaasa tähenduste piiramatu paljususe, sest nad on selles seotud (tihti ka vastuoluliselt) teiste mõistetega. Mõistete antud seosed on aga selgitatavad üksnes “diskursiivselt”, s.t. samm-sammult arutledes. Lõpliku selguseni seejuures ei jõuta, mistõttu ei ole diskursiivne filosoofiline tunnetus võimeline ka sellisteks apodiktilisteks tõestusteks nagu intuitiivne matemaatiline tunnetus. Niisuguse filosoofilised väited, mida püütaks tõestada “otse mõistetest” tuletamisega, oleksid pelgad “dogmad”, mis ei kannataks kriitikat ja mille vastu Kanti mõistusekriitika just suunatud ongi. Vt. “Prolegomena …” § 7, 12, märkus I. Meelelisus kui tunnetusallikas ja selle eripära arutegevusega võrreldes . Kanti teoreetiline filosoofia tahab eelkõige saavutada seda, et inimliku tunnetusvõime kriitika kaudu
annaabi.ee 
