Hetkega vallutas Georg Otsa salapärane-müstiline nimikangelane miljonite kinokülastajate südamed kogu maailmas. Teda jumaldati, tema esinemisi oodati pikisilmi mitte ainult meil, vaid Moskvast Baikali kallasteni, Soomes, Taanis, Rootsis, Egiptuses jm. Georg Otsa kuulsus ja populaarsus oli sedavõrd suur, et 1959. aastal lavastati Moskvas Luzniki Keskstaadioni Spordipalees tema osavõtul "Tsirkusprintsess". Pärast kuulsat Mister X-i aariat tõusis publik üksmeelselt püsti... ja aplausitorm ei tahtnud lõppeda. [4; 2008, 03.02] Tõeliseks katsumuseks said lauljale 1974. ja 1975. aasta, kui raske progresseeruv haigus andis end üha järjekindlamalt tunda. Georg Otsa viimaseks tööks ,,Estonia" teatris oli ,,Don Giovanni" lavastus. Mozarti muusika oli talle väga lähedane ja läbis heleda niidina laulja kogu avara loomingu. Trotsides piinavat valu, viis ta temale omase põhjalikkusega läbi seadeproovid kuni esimese lavaproovini. Rohkemaks ei jätkunud enam jõudu ... [4; 2008, 03
kuulsamate lauljatega. Nero kohtles oma rivaale aupaklikult ja viisakalt. Aga see, et ta üritas parimaid nende seast ära osta, näitas siiski, et keisri eneseusaldus jäi teatud raamidesse. Laval laulis Nero täiest rinnast ja see ei kõlanud sugugi viletsalt. Aeg- ajalt köhatas ta peenelt, hoidus aga maha sülitamastm nagu ta tavaliselt ikka tegi. Higipisarad pärlendasid keisri laubal ning ta pühkis need käisega ära. Vaevalt oli etteaste lõppenud, kui puhkes pöörane aplausitorm. Seejärel kostus võitja teatamine: "Selle võistluse võitja on Nero, ta on rooma rahva ja kogu talle alistunud maailma krooniks." Sellega oli Nero oma noorusunistuse teoks teinud. Pärast üheaastast viibimist Kreekas võis jääda mulje, et keiser on oma pealinna, oma rahva ja enda ülesanded päriselt unustanud. Rahvas läks ärevile, kui Nero saatis 67. aasta novembri keskel kõikidele Kreeka linnadele ja maakondadele ringkirja, käskides
annaabi.ee 
