katsetustega. 1950 aastatel hakkasid ka mujal Euroopas taolised stuudiod tekkima. Selleks ajaks olid juba erinevad heliaparatuurid leiutatud kuid neid ei saanud eriti transportida, kuna nad olid väga suured ja kohmakate elektriliste ühendustega. Seetõttu jäi elektrooniline muusika esialgu stuudioseinte vahele ja magnetofonilindile. 1960 süntesaator 1960 aastatel oli tekkinud ja laialdaselt kasutusel Moogi süntesaator, mis oli võrreldes teiste aparatuuridega mõõtmetelt väga väike. Selle süntesaatori töötas välja USA elektroonika spetsialist Robert Moog. Esimesena selle pilli võimalusi laval katsetas legendaarne Keith Emerson. Algul paljud kahtlesid kas see ,, süntesaator" on üldse pill, kuna see oli rohkem nagu juhtmetega kast, mis teeb naljakaid hääli. Kuid siiski süntesaator peagi tõestas ome eluõigust. 1970 1980-ndad Tekkis elektrooniline popmuusika. Paljud grupid/bändid kasutasid juba enam ja enam
Nii oli ka Jekatarina II õukonnas. Vassili Lukin leiutas harjutused topelt sangpommiga füüsilise jõu treeninguks. Ta lõpetas mitte ainult lihtsate harjutuste tegemise, vaid ka lõi kõige raskemad trikid: viskas sangpommid üles ja seejärel püüdis need kinni. Sangpommide massiline kasutus jõutreeningutel Saksamaal toimus tänu Turnerile. Ta lõi spetsiaalsed platvormid need sisaldasid harjutusi erinevate gümnastiliste aparatuuridega nagu liikuvad sangpommid, latid. Kahjuks piirati Turneri ideid 1820. aastate autorite poolt ja sangpommide kasutamine sai saatuslikuks spordile, võitlejatele ja tsirkuseartistidele. 19. sajandi teisel poolel oli sangpommidega harjutamine populaarne sportlaste, tsirkuseartistide ja isegi sõudjate seas. 1861. aastal soovitas Vilkins sooritada treeninguid sangpommidega. Sangpommitõstmine sai osaks ratsutamishallides ja areenidel.
annaabi.ee 
