/-/ ja rootslased käisid ringi mööda maakondi õpetades ja ristides neid ja kirikuid ehitades/-/ Kui aga sama kuningas oli paigutanud oma mehed linnusesse nimelt Lihula omasse, koos hertsog Karliga ja piiskopiga, pöördus ta Rootsimaale tagasi. Ja et neil ühelt poolt oli Liivimaa ja teiselt poolt taanlased, kuna nad ise asetsesid keskel, siiis hakkasid nad paganate vastu vähem hirmu tundma. Ja juhtus ühel päeval, kui esimene aovalge paistma hakkas, et tulid saarlased merelt suure sõjaväega ja piirates need rootslased ümber, võitlesid nendega ja panid nende linnusele tule otsa. Ja rootslased tulid välja nende vastu, võideldes nendega ega suutnud nii suurele hulgale vastu panna. ja rootslased langesid nendest tapetuna ja linnus vallutati/-/tapetuid oli aga peaaaegu viissada, kellest vähesed pääsesid põgenemise teel ja jõudsid taanlaste linnusesse. a) millist ajaloosündmust allikas kajastab
Seda soosis see, kui lisanimi polnud tavaline isikunimi (mitte Mardi või Jaani), vaid kohanimelaadne, nt Villika. See nimetraditsioon kestis kuni 19.saj. Lisanimede mall linnas oli individuaalnimi + lisanimi, mis moodustati sakslaste eeskujul. Ariste ja Eisen on toonud näiteid selle kohta, kuidas lisanimedest said perekonnanimed varem, kui arvatakse – 14.saj alguses elas Nicolaus Agewalke ja tema poeg 1370 oli Albertus Abbentrode (Abbentrode = Aovalge tõlkes). Lisanimede tõlkimine oli tavaline eriti ladina ja alamsaksa keelest. Varasemad hingerevisjonid on pärit 16.saj, üksikuid katkeid ka varasemast. 16.saj saab hea ülevaate. Eesti perekonnanimesid on uurinud Rajandi ja Tarand, kes leiavad, et juba enne ametlikku perekonnanimede andmist oli eestlastel perekonnanimi umbes 15–20% talupoegadest. Perekonnanimed olid linnades käsitöölistel ja kaupmeestel, nekrutitel,
annaabi.ee 
