tegelesid müütiliste kujutluste ümberformuleerimisega. Ühiseks põhiküsimuseks oli, mis on oleva alge. Rajasid õpetuse materiaalsest ürgalgest, milleks oli mingi konkreetne aine või protsess. Thalese teoorias on (624-545)- kõige alus vesi ja kõik saab jälle veeks. Maa on lame ketas, mis ujub vee peal: lainetus põhjustab maavärinaid. Anaximandros arvas (610-547), et elu algalus on apeiron (`piiramatus, lõpmatus'), mis on määratlematu aoriston. Algainest eraldusid kõigepealt külmus ja soojus, nende koostoimest niiskus ja teised ained. Viimased asetusid oma raskuse järgi: maa keskele, vesi selle peale, osa auras minema, tekkis kuiv maapind. Kõige ümber õhk, ja tuli, millest said taevakehad ümber maa ringlema. Väitis, et on olemas lõpmatu hulk maailmu, mis on tekkinud vastandite eraldumisega igavese liikumise läbi. Maad kujutles õhus hõljuva silinderja kehana. Anaximenes (588-524) pidas kõige aluseks on õhku
Tema arvas, et algaine peab olema lõpmatu ning igavene ning ümbritsema kõiki maailmu. Seega arvas ta ka, et meie maailm on vaid üks paljude hulgas. Too kõikesünnitavarche ei smastu ühegi nähtava ning tuntud ainega, mistõttu talle ei saa omistada ka viimaste omadusi. Tema põhitunnuseks on piiramatus või lõputus--apeiron otsatu ürgaine, millest kõik tekib ja millesse kõik lõpuks hajub. Lõputuna on ürgaine aga määratlematu, aoriston, seega ei saa teda meeltega tajuda, nagu on vesi või õhk vms.--kujutlus apeironist kajastab filosoofilise abstraktsiooni kõrgemat astet. See ürgaine on alatises liikuvuses, kusjuures temast eralduvad kõik need ained, mis moodustavad antud maailma. Esmalt eraldusid soojus ja külmus, mille vastastikusest toimest tekkis omakorda niiskus ja tahked ained ning lõpuks kõik muud üksiknähtused. Anaximandrose argument, mis tõestas, et algaineks ei saa olla vesi ega
hylos `aine', zon `elus'). Thales (624-545)- kõige alus on vesi ja kõik saab jälle veeks. Maa on lame ketas, mis ujub vee peal; lainetus põhjustab maavärinaid. Suutis ennustada päikesevarjutust ja oskas seda seletada asjaoluga, et kuu varjas päikese.Egiptuses viibides mõõtis esimesena püramiidide kõrguse (varju pikkuse järgi). Anaximandros (610-547) - elu algalus on apeiron (`piiramatus, lõpmatus'), mis on määratlematu aoriston. (Kaasaegsed arvasid, et A. räägib mingist ürgmudast.) Algainest eraldusid kõigepealt külmus ja soojus, nende koostoimest niiskus "ja teised ained". Viimased asetusid oma raskuse järgi: maa keskele, vesi seal peal, osa auras minema, tekkis kuiv maapind. Kõige ümber õhk, ja tuli, millest said taevakehad ümber maa ringlema. Väitis et on olemas lõpmatu hulk maailmu, mis on tekkinud vastandite eraldumisega igavese liikumise läbi. Maad kujutles õhus hõljuva silinderja kehana.
annaabi.ee 
