aga anda vaid teadmise vormi). Loodusteaduse puhtad üldprintsiibid. Peale seda, kui ta on andnud transtsendentaalse õigustuse meelelisuse printsiipidele (ruum ja aeg) ning puhastele arumõistetele (kategooriad), on Kanti ülesandeks nüüd demonstreerida neid sünteetilis-aprioorseid otsustusi, mis puhta aru printsiipidena on aluseks kogu meie kogemustunnetusele. Kuna kategooriad on puhtad üld- mõisted ja meelemuljed on mitte-mõistelised, siis nõuab kategooriate rakendamine meelelisele antusele mingit vahendavat elementi mõistelisuse ja meelelisuse vahel – ühte elementi, mis oleks samalaadiline niihästi puhaste mõistete kui ka nähtumustega ja seega looks silla üle lõhe, mis lahutab mõistet ja meelelist antust. See vahendav kogemuselüli on mitte empiiriline, vaid transtsendentaalne produkt. Kant nimetab seda transtsendentaalseks skeemiks. Sellise skeemina peab Kant võimalikuks käsitleda aega kui sisemeele kaemus-
Ajalootu eneseteadmine – mõte, et kõiges muud ma võin kahelda, aga isennast ma tunnen, kaheldamatult ja tõsikindlalt. Tõsikindel eneseteadvus on subjekt; subjekt on alla-asetamine, selleks kindlaks fundamendiks on eneseteadvus. Uusaegne filosoofia toetub sellele ja ka uusaegne teadus; meetodiusk toetub sellele, et meetodi kasutaja on iseendast teadlik. Descartes aga eksis! Cogito pole ajaloost välja tõusmine. Ajaloost välja tõusmine toetub ajaloost mingile antusele. Hegeli eessõna – Hegel ütleb, et filosoofiat tuleb arendada substantsist subjektini; Gadamer pöörab selle tagurpidi: subjekti tunnetust (eneseteadvus) tuleb süvendada subtantsini. Gadamer toob sisse horisondi. Lk 198. Tegemist on kujundiga. Horisont piirab vaatepiiri. See kantakse üle mõtlevale teadvusele. Horisont piiritleb seda, mis on meie jaoks tähenduslik. See saab olla kitsam ja avaram; suletud ja avatud jne. Mõjutusajalugu on teadvus; taotlus oma
annaabi.ee 
