b) kvalitatiivne muutumine, milles täheldatakse ühe aine või elemendi muutumist teiseks. c) ruumiline muutumine, mis asendi või kohamuutusena on eelduseks muutuvusele üldse. Seoses viimasega omistab Aristoteles erilise tähelepanu ruumi ja aja probleemidele. Esimest määratleb ta kui objektiivselt olevat kohta, mille üks või teine asi enda alla võtab. See kehtib ka maailma kui terviku kohta. Aeg kui niisugune oleleb koos hinge antusega: "on võimatu, et oleks aeg, kui poleks olema hinge". Aja olemasolu on tingitud liikumisest ja hing etendab siin üksnes ajanähtuse tunnetaja osa ja seostub temaga just seetõttu. 2. Füüsikaline maailmaseletus. Oma "Füüsika" teise raamatu alguses jagab Aristoteles kõik esemed kahte pearühma: 1) asjad või esemed ("loomulikud"), mis looduse poolest olelevad; 2) inimliku töö ja oskusega loodud kunstproduktid. Ainult esimese rühma asjad omavad liikuvust.
vastavus lause ja fakti vahel, s.t. tõe idee; normidel erinevatel viisidel ja loogiliselt raskemini kirjeldatavad ideed "õiglusest", "headusest" [madalamal abstraktsioonitasemel "õiglane tegu", "hea inimene" on lihtsam opereerida!]). Popper astub välja autoritaarsete normide vastu absoluutse tõe idee (mida ta kaitseb kui regulatiivset ideed) ja absoluutse normi ("õigluse", "headuse") idee ei ole samaväärsed niivõrd, kuivõrd norme loovad inimesed ise. [jumaliku antusega oleks teine lugu, millest Popper ei räägi seega on ta ise siin (õigus)positivist, kuid siis on küsimus, mille alusel me otsustame, mis just on jumalast antud, eriti kui võrrelda erinevaid religioone!?] Võib arvata, et absoluutse õigluse kriteerium on veel vähem kättesaadav, kui absoluutse tõe kriteerium. P. arvates tirib ka normiloomes inimene end juukseidpidi ülepoole ning on võimeline õppima.
annaabi.ee 
