8 pühi inimesi).” (Onasch, Schnieper 2003: 19). Sõna ikoon tuleb kreekakeelsest sõnast “eikōn”, mis tähendab pilti või kuju. Rõhuasetus oli varakristlastel kujutamisel hoopis teine kui roomlastel. Kui hellenistlikus traditsioonis oli olulisel kohal kujutatava inimese isikupära, personaalsuse kujutamine, siis kristlikud portreed on üldistatumad. Kristlik inimarmastuse ideaal ei lähtu antropotsentrismist, vaid jumalast (jumal käskis Kristuse kaudu ligimest armastada). Portreeikoon tõrjus kodudest aegamisi paganlikud portreed välja. Enamiku tolle aja inimeste jaoks oli piir usu ja ebausu vahel hägune. Nagu ka muudes kunstiharudes, nii segunes ka portreekunstis paganlik ja kristlik sümboolika. Põhjus, miks kristlaste jaoks sai maal (ikoonide näol) vastuvõetavaks, vastuvõetavamaks kui näiteks plastika, oli see, et pilt on abstraktsem
tegelikult vägagi asjakohane tegevus ja võib pealiskaudsele vaatlejale ebaadekvaatne vaid tunduda. Viimasel ajal on ühiskonnas üha teravamalt tõstatatud kodu-, lemmik-, katse- ja loomaaialoomade heaolu küsimus. Kuid tihti on vastused sellistele küsimustele kantud antropomorfismist (kalduvusest suhtuda loomadesse kui teistmoodi inimestesse) või antropotsentrismist (inimese huvide eelistamisest). Mõnedki esmapilgul enesestmõistetavana tunduvad seisukohad võivad põhjalikumal uurimisel osutuda kaheldavaiks. Näiteks on levinud seisukoht, et loomi tuleks pidada võimalikult looduslikes tingimustes, kuid majanduslikult on see enamasti võimatu. Looduses on haigused, kiskjad, nälg ning loomade suremus tavaliselt suurem kui vangistuses.
annaabi.ee 
