lahendamist eri ühiskondades. Hõimurahvaste programm – raha läheb eliidile, kes on asjadega kursis, mitte tavainimestele. Tegu on bürokraatiaga, mis on üle maailma väga levinud. Kõiki inimesi on aidata väga keeruline, kui kodanikud pole adekvaatsed bürokraatiapartnerid. Antropoloogiline veto – kõik on suhteline, ühiskondlikke teadmisi/norme on võimalik ümber lükata toetudes antropoloogilistele uurimustele. Eetika – tuleb olla tähelepanelik ja osata prognoosida, kas uuritavad inimesed võiksid saada kasu väljapakutud muudatustest.
tekitatud haavadest, loomulikust äkksurmast, abordist, lapse tapmisest ning tundemärkidest, kas laps sündis elavana või surnuna. 19.sajandil töötasid juba tõelised kohtuarstid, arenes kohtu toksikoloogia (mürgitamine). 1823a tsehh Purkyne avaldab uurimise sõrmejälgedest ja püüab neid liigitada. 1892a ilmus Galtec´i raamat sõrmejälgedest, seejärel Vustich ja Henry lahendasid sõrmejälgede klassifikatsiooni. 1879a avaldas Prantsuse teadlane Bertillan oma antropoloogilistele mõõtmistele põhineva identifitseerimise süsteemi. Lõpuks tuleb meenutada Austria kriminalisti Hanss Grossi, kes pikkade aastate jooksul õppis tundma füüsika ja keemia aluseid, fotograafiat, mikrobioloogiat, mikroskoopiat, botaanikat ja zooloogiat. Pärast 20a kestnud tööd, jõudis ta järeldusele, et olegi niisugust tehnika- ja loodusteaduse saavutust, mida ei oleks võimalik kasutada kuritegude avastamisel. 1892a ilmus temalt raamat ,,Uurija kogemus"
annaabi.ee 
