aastal informatsiooni vaid motoorse osa kohta. 1822. aastal aga, tehes katseid elusloomadel, näitas Magendie, et selgmise närvikimbu läbilõikamisel seljaaju juures häirub erutumine, kõhtmiste kimpude läbilõikamisel liigutusvõime. (Lõplikult ,,loksutas" teooria paika sakslane Johannes Peter Müller (1801- 1858) 1831. aastal, prepareerides konni.) Magendie katsed, mis olid piinarikkad ning viidi läbi pealegi avalikult, viisid loomakaitseliikumise tähelepanu ka teadusmaailmale. Nn antivivisektsionism oli mh üks eluslooduse universaalsuse mõistmise väljundeid ka loomad kannatavad, nagu inimesed. Nii laieneski 1876. aastal Inglismaal loomakaitseseadus laboriloomadele. Vivisektsiooni olevat lausa kunsti tasemele viinud Magendie õpilane C. Bernard, kelle unistuseks oli eksperimentaalmeditsiini loomine, mis ühendaks füsioloogiat, patoloogiaõpetust ja ravi. Elu käsituses püstitas ta nn milieu interieur kontseptsiooni (vt ptk 8)
veelgi keerukamaks organism seega sünteesib.) 2. Eksperimendi areng (eksperimentaalfüsioloogia, -farmakoloogia, vivisektsioon). 18. sajandi lõpus hakkab välja kujunema eksperimentaalfüsioloogia, mis põhines vivisektsioonil. Siinjuures mainitakse Göttingeni professorit A. Hallerit. Francois Magendie (1783-1856) oli sadist, aga suurepärane preparaator. Uuris närvisüsteemi, tema katsed paraku viisid loomakaitseliikumise tähelepanu ka teadusmaailmale (nn antivivisektsionism oli mh üks eluslooduse universaalsuse mõistmise väljundeid ka loomad kannatavad, nagu inimesed). 1876 laienes Inglismaal loomakaitseseadus laboriloomadele. Loomakaitse viis omakorda teadusparkide loomiseni (,,loomapiinajad" sunniti ülikoolikampustest välja kolima). Vivisektsiooni olevat lausa kunsti tasemele viinud (siinkohal väike kõrvalepõige mehe eraellu tema abielu olevat olnud õnnetu: naisele, kes oli antivivisektsionist, 39
annaabi.ee 
