vastand ning ühtlasi ajaloolise dialektika viimane ning kogu inimkonnale kasu toov faas (Bergman, 2005, lk 119) 5 2. DIALEKTIKA Dialektika (vanakreeka sõnast dialektik, mis on tuletatud sõnast dialegesthai 'läbi või lahti rääkima') on filosoofia mõiste, mille tähendus on aegade jooksul muutunud ning mida tänapäeval ei mõisteta üheselt, kuid mida sageli seostatakse dialoogiga või vasturääkivusega või teesilt ja antiteesilt sünteesini jõudmisega (Vikipeedia, 2013) Karl Marx on revolutsioonifilosoof, keda lõppkokkuvõttes huvitavad vaid muutused, tegutsemine ja materjaalsed tootmissuhted. Kuid ta on ka teoreetik, kes põhjalikult tunneb on selle lausa endasse sisestanud Hegeli vaimufilosoofiat. Järelikult peab ta rääkima mõistusest (Saarinen, 1996, lk 301-303). Marxi praktikakeskne, rõhutatult ajalooline stiil teeb mõisteanalüüsi alal tõhusat tööd.
ühiskondlikes käsitlustes sai inimene (vrdl: uusaegne humanism). Vaja oli elu (äri- ja õigusasjad) korraldada, kusjuures kaitsta tuli end kohtus ise ning kohtunikud loositi kodanike hulgast. Seega kujunes vajadus osata argumenteerida, selle kunsti õpetamine viis omakorda teaduse ja filosoofiani (need kaks olid põhimõtteliselt samad asjad 5 toona) ning lõppkokkuvõttes nö dialektikani (sisuliselt arenguõpetuseni, täpsemalt teesilt ja antiteesilt sünteesini jõudmiseni). Kreeklased formuleerisid paljudki hilisemaid teadusi edasi tõuganud probleemipüstitused küsimuse kosmose ja inimkeha olemusest nt. Kreeka teaduse taset madaldas see, et filosoofid seisid eemal käsitöölise igapäevastest rakenduslikest muredest. Kõik see, mida võiks nimetada tehnikateadusteks, oli Kreekas prestiizi mõttes sekundaarne nt keir ourgos = kirurg, polnud ka veel hiljuti Euroopa kultuuriruumis nii soliidne tegelane kui doktor.
annaabi.ee 
