Viiruse retseptor- peremeesraku pinnamolekul, millele virion seondub. Viiruse retseptoriks võivad olla valgud, glükoproteiinid, lipopolüsahhariidid, fosfolipiidid. Infektsiooni algus, raku nakatamine. Raku sisenemiseks vajavad ssRNA genoomsed faagid bakteri niitjaid struktuure- pilid, mis on viirusele retseptoriks: E.coli F (-sex) pili; Pseudomonas, caulobakter nn. Polaarne pili Faagid seonduvad pili külgedele A- valgu (antiretseptori) kaudu, kattevalk pole seondumiseks oluline. Faagi peremeesteringi määrab ära sobiva pili olemasolu raku pinnal. Seondumine pili struktuurile kutsub esile A-valgu lõikamise kaheks fragmendiks (15kDa ja 24kDa). RNA väljub kapsiidist (5’ ots ees) ja liigub piki pili raku suunas. Nagu kõikide positiivse polaarsusega RNA genoomsete viiruste puhul on leviviiruste esimeseks biosünteesiks nakatatud rakkude translatsioon, see toimub rakku sisenenud genoomselt RNA-lt.
1.4. Seondumine retseptorile ja sisenemine rakku Reoviiruse antiretseptor on 1 valk (hemoglutiniin). Interaktsioon raku poolse retseptoriga pole kõrge spetsiifilisusega, tänu millele seonduvad reoviirused väga erinevaile rakkudele. Põhimõtteliselt võib reoviiruse retseptoriks olla iga makromolekul, millel on olemas siaalhappe grupid, kuid arvatakse, et reaalsed retseptorid kujutavad endast glükoproteiine, mis võimaldavad viiruse kaheetapilist seondumist: 1) esmalt toimub reoviiruse antiretseptori seondumine siaalhappe jäägile; 2) järgneb seondumine spetsiifiliste valk-valk interaktsioonide kaudu (selles osaleb antiretseptori "pea"-struktuur). Seega on võimalik, et retseptori seondamises osalevad erinevad 1 valgu domäänid (vt. ülal). Funktsionaalsete retseptoritena on reoviiruse peremeesrakkudel seni identifitseeritud mitmed (afiinsuse poolest erinevaid) retseptori kandidaate: kõige kõrgema afiinsusega on 67 kDa glükoproteiin (sarnaneb struktuurilt -
annaabi.ee 
