Sellise kooskehtivuse allikateks olid “Corpus iuris civilis” ja “Corpus iuris canonici”, mille nimetus on võetud “Corpus iuris civilis´e” eeskujul ja mis sisaldab endas roomakatoliku kiriku õiguse allikaid. Kanoonilise õiguse allikad • algkoguduste kaanonid • kirikukogude otsused • paavstide dekretaalid (hiljem bullad) • Kirikuisade õpetused Kanoonilise õiguse arenguetapid • Õigusest lähtudes • jus antiquum – kuni 8. saj • Jus novum – 9. saj • Jus novissimum – 16. saj • Koodeksist lähtudes jus vetus (enne koodeksit) jus novum (koodeksi õigus, jus codicis) jus antiquum • apostlite koodeksid (12 apostli õpetused), millel polnud tegelikku õigusjõudu. • Kuni Milano ediktini polnud süsteemi, seejärel püüti idakirikus kokku koguda. Tähtsaimad: • Idas Johannes Scolasticus (u
t. paganliku kohtu ette. Ei saa väita, et Rooma riik oleks kergesti leppinud uue autonoomsusele pürgiva õiguskorra kujunemisega ning kristliku kiriku kasvava mõjuvõimuga. Samas oli rooma õiguses endas olemas dualistlik alge (ius civile ja ius gentium), millele lisandus provintsides (näit. Egiptus) toimiv õiguslik pluralism. 17. Kanoonilise õiguse ajaloolise arengu etapid. Erinevate etappide iseloomustus. Õigusest lähtudes a. jus antiquum – kuni 8. saj – apostlite koodeksid, millel polnud tegelikku õigusjõudu, tähtsaimad idas – Johannes scolasticus, Nomocanon (sisaldas valiku kirikuseadusi ja justianuse novelle); läänes – Dionysius Exiguus võttis kasutusele AS; itaalias kirjutati üles ja tõlgiti kirikukogude otsuseid, aafrikast tuli breviaare –ükski neist ei saanud keskajal üldkehtivaks. Kirikuisand b. Jus novum – 9. saj c. Jus novissimum – 16
annaabi.ee 
