rühmituse, kes pidevalt omavahel suhtles ja kunstiprobleeme arutas. Sellest peale said ühesuguste veendumuste ja kujutamislaadiga kunstnike seltskonnad 20. sajandi kunstis üsna tavalisteks Kunstiajaloolased räägivad fovismist kui moodsa kunsti esimesest suurest liikumisest. Samuti oli fovism ka esimene ekspressionistlikku laadi suund maalikunsti ajaloos, mille taotlus oli viia vaataja emotsionaalsele ja vaimsele rännakule läbi kunstniku maailmapildi, mida andis edasi antinaturalistlik vorm ja värv. Foovid hülgasid niihästi impressionistide muljeid jäädvustava kunsti kui ka sümbolistide tagamõttetaotluse. Nad ei pidanud vajalikuks olla täpsed kõigis üksikasjus. Sageli olid värvid hoopis vastupidised sellele, kuidas oleme harjunud neid nägema looduses. Loobuti ka valguse ja varjudega modelleerimisest, perspektiivsetest lühendustest ning koos sellega ruumilise sügavuse illusioonist. Foovideks nimetatud kunstnikud ei olnud oma meetodite ja ideede poolest
Teater tõttas seda ära kasutama. Tegi seda nii nagu tema aru sai. Lõpuks jäi ikkagi Zola lavale alla. Ta oli avanud tee Andre Antoine'le rezissöörile, kes suutis naturalismile anda uue teatri Theatre Libre. Vastukaaluks naturalismile tekib sümbolism. Naturalistid nägid kõike kainelt, sümbolistid üritasid reaalsust muuta, tõsta tegelikkust kõrgemale tasandile. Anda maailmale tagasi müstika, et kõik oleks salapärane. 3) Antinaturalism Saksamaal Oluline antinaturalistlik liikumine. Sümbolism ja antinaturalism olid pea samal ajal kui realism, olid uuenduslikud kõik. Naturalism lõi läbi suht hilja Saksas. 1891 kirjutas Hermann Bahr essee "naturalismi ületamine" teistsugune kujutamine, mitte tõepära. 1891 Frank Wedekindi lastetragöödia "Kevade ärkamine" noortest (vt Wedekind punkt 57). Berliinis eksisteeris realism kaua. Naturalistidel oluline orienteerumine loodusteadustele, tõe ja objektiivsusele; vastassuund avatud, teoreetiliselt mitmekesisem
annaabi.ee 
