pikaajalise demokraatiatraditsiooniga brittidelt leida piisavat toetust. Mark Hagopian nimetab pärast Esimest maailmasõda Itaalias ja mujal Euroopas tekkinud fasistliku ideoloogia olulisimateks põhimõteteks etatismi, karismaatilist juhtimist, elitarismi, hüpernatsionalismi, voluntarismi, antiparlamentarismi ning antimarksismi (Hagopian 1993, 388). Lisaks on erinevad autorid nimetanud fasistliku ideoloogia põhitunnustena veel antikonservatismi, antiliberalismi, parteilisi võitlussalku ja eesmärki totalitarismile. Kahtlemata sobinuks vähemalt mõned neist põhimõtetest (etatism, elitarism) rakendamiseks ka Suurbritannia ühiskonnas, kuid näiteks hüpernatsionalismi ja antiparlamentarismi viljelemine ei tulnuks toonases koloniaalimpeeriumi pidanud ja 13. sajandisse ulatunud parlamentarismiga riigis kõne alla. Fasistlikud liikumised Suurbritannias 1920. aastail Fasistlikke liikumisi Suurbritannias maailmasõdade vahelisel perioodil on
seadus. Kui iga seadus on õigus, siis õigusvõim 16 ehk riik võib kehtestada suvalise sisuga õigust. Saksamaal see toimuski natsidiktatuuri aastatel, kui kõigepealt ,,korrigeeriti" põhiseaduse inim- ja põhiõiguste osa, mis käsitleti kui liberalismi ja individualismi sünnitist, mis ei sobivat kokku ,,rahvaühiskonnaga" ja seepärast ei saavat neile kuuluda põhiseaduses keskne koht [Luts 1997, lk 131]. Antiliberalismi ja antiindividualismi nimel võideldi ka avalike subjektiivsete õiguste vastu. Germaani rahvaühiskonna huvidest lähtuvalt tuli niisiis piirata ka ,,võõrliigiliste", näiteks juutide ja mustlaste õigusvõimelisust ja õigussubjektsust [Ibid., lk 131]. Nõukogude õigusteadus ja praktika jättis rassilise liigituse kõrvale, nimetas rahvavõimule ebamugavaid inimesi ,,rahvavaenlasteks". Seadustatud oli ka nende ,,likvideerimine". Riiklik sunnijõud oli vajalik
annaabi.ee 
