MANNERHEIMI NAASMINE SOOME Helsingisse jõudes kohtus Mannerheim Soome ohvitseridega, kes asusid looma noore vabariigi relvajõude, ning peagi nimetati ta sõjavägede ülemjuhatajaks. Ent enne veel, kui armee loomisel midagi ära teha jõuti jaanuari lõpus 1918 puhkes kodusõda. Kommunistide ja sotsiaaldemokraatide juhitud tööliste võitlussalgad, keda toetasid Vene revolutsioonilised soldatid ja madrused, haarasid kogu Lõuna-Soome. Rahvuslikud ja antikommunistlikud jõud koondusid Kesk-Soome, nende peamiseks keskuseks kujunes Vaasa. Sinna sõitis ka Mannerheim ning asus organiseerima valgearmeed, tuginedes kõigepealt kaitseliidu organisatsioonidele. Õnneks oli sõja ajal hulk Vene-vastaselt meelestatud mehi sõitnud salaja Saksamaale, kus nad koondati jäägripataljoni. 25. veebruaril saabusid jäägrite peajõud Vaasasse ning neist kujunes Soome armee selgroog. Kodusõja otsustavad lahingud peeti märtsis-aprillis Tampere piirkonnas ning lõppesid
Siberisse. Poolakad võitlesid Poola eksiilvalitsuse all ja NL valitsuse all. Sõjaajal oli suur vastupanu liikumine. Poolas oli Natsi Saksamaa poolt kuus koonduslaagrit. Poola kaotas pärast sõda 20% oma territooriumist. Üle kuue miljoni Poola kodaniku suri. Stalin lubas vabasid valimisi, kuid need võltsiti ja Poolasse pandi uus kommunistlik valitsus. Poola Rahvavabariik kuulutati välja 1952, 50ndatel ja 70ndatel läks olukord ka natuke vabamaks, kuid üldiselt olid antikommunistlikud grupid ikkagi tagakiusatud. 1980 asutati Solidaarsus tööliste ühing, sai poliitiliseks jõuks, 1989 olid pooleldi vabad valimised ning Lech Walesa sai presidendiks 1990. Peale kommunismi olid alguses majanduses langused, kuid 1995 aastaks oli majandus õitsemas. Inimõigused paranesid ning NATO liikmeks saadi 1999. 45. Šveits XX sajandil 1920 aastal astuti Rahvaste Liitu, kuid ainult tingimusel, et ollakse ilma sõjaliste kohustusteta.