Kõik analüsaatorid väljastavad järgmisi parameetreid: · trombotsüütide keskmine maht ( mean platelet volume, MPV) · trombotsüütide suurusjaotuvus ( platelet distribution width, PDW) · trombokrit ( paletelet.ctit, PCT ) Proovimaterjal ja proovi säilitamine Hematoloogilise analüüsi jaoks on vajalik antikoagulandiga hüübimatuks muudetud veri. Eelistatud on veeniveri. Laborimeditsiinis sagedamini kasutatavat antikoagulanti on: etüleendiamiintetraatsetaat (EDTA), naatriumtsitraat, hepariin. Rahvusvahelise hematoloogia standardiseerimise nõukogu on soovitanud vererakkude loendamiseks ja nende suuruse määramiseks eelistada antikoagulandina EDTA`d, kuna see tekitab kõikide rakkude täieliku antikoagulatsiooni minimaalsete morfoloogiliste muutustega. Hepariin ei muuda rakkude suurust ja kuju, kuid ei väldi täielikult trombotsüütide ja leukotsüütide kokkukleepumist.
Neid kompenseeritakse ternespiima suure γ-globuliinisisaldusega. Antikehade põhiklassid IgG, IgE, IgA, IgM, IgD Fibrinogeen – 4% - trombiini toimel tekib fibrinogeenist fibriin verehüübes. 2.6.3. Vereplasma ja vereseerumi saamine. Veri jäetakse toatemperatuurile ilma lisanditeta katseklaasi seisma. Hüübimisfaktorid ja vererakud sadenevad katseklaasi põhja, peale jääb seerum. Tsentrifuugitakse ja peale jääb seerum. Vereplasma saamiseks on vaja verele lisada antikoagulanti. Veri segatakse ettevaatlikult katseklaasi liigutades üles-alla ca 6 korda antikoagulandiga, seejärel tsentrifuugitakse ja eraldatakse plasma. 2.7. Erütrotsüüdid. 2.7.1. Erütrotsüütide morfoloogilised iseärasused ja kontsentratsioon eri loomaliikidel (hobune, veis, lammas, siga, koer, kass, kodulinnud, inimene). Kaksiknõgusad, ümarad, ühtlase tsütoplasmaga, imetajatel tuumata (lindudel, reptiilide, amfiibidel on)
annaabi.ee 
