Ta jõudis tõdemusele, et inimeste väärtusmaailm ning teadmiste süsteem on veerandsajandiga tohutult muutunud. Modernismiajastul valitsesid suured sotsiaalsed teooriad, nagu marksism, liberalism, heaoluriigi kontseptsioon. Niisuguseid teooriaid, mis seletavad olulisi ajaloosuundumusi (nt kapitalismi kujunemist, demokraatia sündi) ja nende tagajärgi, nimetas Lyotard suurteks narratiivideks. Suured narratiivid väärtustavad nähtusi ja fakte, loovad kangelasi ja antikangelasi. Nende abil kujundati inimeste identiteeti, need andsid omamoodi käitumisjuhiseid, kuidas olla ja elada. Postmodernismi ajastul on kultuurid ja inimeste maitsed niivõrd erinevad, et üldkehtivaid väärtused löövad kõikuma. Näiteks pole radikaalsete mõtlejate meelest võimalik juurutada ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsiooni põhimõtteid kõikides maades, sest muhameedlaste arusaam inimõigustest on hoopis teistsugune kui kristlastel. Lyotardi meelest ei suuda ükski
ja 2. perioodi. Piir läheb 70ndate alguses, midagi muutub, Vetemaa tunnistanud, et mingitmoodi murdepunkt ta jaoks. Oli tunne, et on vaja teistmoodi kirjutama hakata. 1. periood ja Monument ja teisi teoseid, Vetemaa püüab olla niivõrd tõsine kirjanik. Soov olla tõsine kirjanik taotuslik. Proosa, mida ta avaldab, on laias laastus ühiskondlik probleemikeskne proosa, algusest peale psühholoogiline aspekt olemas. Tegelased ei muutu illustratsioonideks. Ei ole antikangelasi, kahtlaste moraalidega tegelane satub peategelase positsiooni. Nii on võimalik kirjutada, 60ndate kontekstis mõjub see uudsena. See, et mingi antikangelane saab keskse rolli, see äratab tähelepanu. Kui vaadata V proosa varast otsa, oma ajaga paremini sünkroonis kui mõni teine kirjanik. Tajub, mis on võimalik ja mis mitte. Suudab piiril liikuda. Skandaalseks kujuneb "Monument" tuleks tähele panna, et 60ndate aeg, on aeg, kus asjad kiiresti muutuvad
annaabi.ee 
