Sellesama kosmilise korra valguses ja võrdluses määratleti, ikka reaalsete inimeste vajadustest sõltumatult, ka parim poliitiline kord. Platoni ja Aristotelese jaoks on poliitika looduse, looduse korra, jäljendamine. Et kosmiline kord on loomult hierarhiline, tulenes sellest kui eeskujust elitaristlik (mitte võrdsusele vaid proportsionaalsusele toetuv) õiguse kontseptsioon. (See sobis hiljem hästi keskaegse seisusteühiskonna hierarhia aluseks.) Tegelikult erines kogu antiikteadus uusaegsest, seega ka tänapäevasest, teadusest peamiselt selle poolest, et võim looduse üle ei mänginud seal peaaegu mingisugust rolli. NB! Antiikteadus oli eelkõige poliitiline õpetus õigest, s.t kosmilise korra ja looduse logosega kooskõlalisest eluviisist. Teiseks, väga tihe vastasseos poliitiliste ja eetiliste ideede vahel. Õigupoolest eetiline perspektiiv ja mure moraalse täiuse poole liikumise takistuste ületamisest domineeris poliitilise problemaatika üle
arengutaset, mis lõi võimaluse vaimse töö eraldumiseks füüsilisest tööst. 2. Antiikmaailma teadus, esmakordselt töötati välja teaduse ratsionaalsed alused. Alguse sai abstraktne teadus, esimesed teoreetilised süsteemid. Alguses oli kogu teadus koondunud natuurfilosoofiasse ja sealt ka filosoofia pidamine kogu teaduse tuumaks. Antiik-Kreeka teadus kirjeldas esmakordselt looduse, ühiskonna ja mõtlemise seaduspärasusi. Antiikteadus ja –filosoofia on kõige kontsentreeritumalt väljendatud Platoni õpilase (ja kriitiku) Aristotelese töödes, kelle teeneks saab lugeda teaduse süsteemi aluste väljatöötamist ja loogika sündi. Aristoteles kirjeldas esmakordselt ka teaduse meetodit. Antiik- Kreeka teadus tipnes esimeste teoreetiliste süsteemide loomisega geomeetrias (Eukleides), mehaanikas (Archimedes) ja astronoomias (Ptolemaios). 3. Islami teadus
annaabi.ee 
