kuid kolmes kohas maailmas (Itaalias, Hiinas, Oklahomas) on leitud ka musta alabastri sooned. Alabastri all on peetud silmas ka marmorit, kuid ilma täpsustuseta tähendab nimetus alabaster tänapäeval kindlasti kipsi. Alabastrit kasutatakse ehiskivina mitmesuguste nikerdiste, kujude jms valmistamiseks. Läbi aegade on sellest valmistatud religioosse tähtsusega esemeid. Juba Vana-Egiptuses tehti alabastrist hauakambritesse kaasa pandavaid kujukesi ja anumaid. Alabastrit kasutati kõigis antiikkultuurides. Viimastel sajanditel on alabastrist tehtud siseruumides olevaid käsipuid. Välistingimustes ei saa alabastrist esemeid säilitada, sest ta on vees lahustuv. Pildil alabastrist kujuke Vana-Egiptusest, 22-23 saj. e. Kr. 14 Terrakota ( it. k. terra cotta - põletatud muld, küpsetatud maa) on põletatud savi või sellest tehtud kujukesed, nõud drenaazitorud jt keraamilised esemed
õppinud loodusest, jälgides nt loomade käitumist (viimased teatavasti kasutavad teinekord taimi või mineraale, millised nende põhi-toidusedelisse ei kuulu). On õpitud ilmselt ka inimeste endi empiiriliste tähelepanekute pinnal. Koos religiooni, mütoloogia jms tekke ja võimule pääsemisega tekkis ravimite nimistusse ka objekte, mille puhul väärtustati nende sümboolseid väärtusi (värv, kuju, numeroloogilised vms märgid). Farmaatsia ajalugu on jälgitav antiikkultuurides. Jätkem Egiptus, Mesopotaamia jms kõrvale (neist saab eesti keeles lugeda M. Otteri raamatukesest Farmaatsia ja farmakoloogia ajaloost (Tartu, 1990)) ning peatugem antiik Kreeka arstiteaduse ,,isadel". Hippokratese kohta on teada, et ta kasutas hea meelega ravimeid ning valmistas neid. M. Otter, mainib, et tema pagasis oli ligi 400 droogi. Hippokrates seostas taimede ravivõime säilimist nende säilitamistingimustega taimedest pressitud tooteid nt pidas vajalikuks hoida
annaabi.ee 
