ja suursugused kui nt. Peterburgis aga sellegipoolest võluvad. Skulptuur Nii nagu arhitektuur, jäljendas ka skulptuur otseselt antiiki. Materjalidest eelistati marmorit, mille pinda oli võimalik siledaks viimistleda. Tavaliselt kujutati inimesi antiigipäraselt riietatuna või hoopis alasti. Et edasi anda inimkeha harmooniat, jäeti detailid välja toomata. Selline kujutamisviis on muidugi idealiseerimine, mis käis antiigivaimustusega kaasas. Vaatamata klassitsistlike skulptuuride välisele ilule tunduvad nad tänapäeva vaatajale tundevaesed ja jahedad. Teemadest eelistati antiikmütoloogiat. Isegi kaasaegsete skulptuurid meenutasid antiikkangelasi. Kuulsamad skulptorid olid itaallane Antonio Canova ja taanlane Bertel Thorvaldsen. Mõlemad kujurid töötasid Roomas, et olla oma eeskujudele võimalikult lähedal. Kui Canova töödes on tunda veel rokokoolikku pehmust, siis Thorvaldseni
oratoorium ning edaspidi 17. sajandil areneb eeskätt vaimulik ooper), Mantua (tänu hertsog Gonzaga toetusele), Veneetsia. Ooperi tekkimine on näide sellest, kuidas midagi vana elustada püüdes (antud juhul antiiktragöödiat) jõutakse millegi uueni. Ooperi sünd Itaalias oli niisiis seotud sealse tollal kõrge muusikakultuuriga oli ju Itaalia eriti renessansi viimasel sajandil (16.) muusikaarengus juhtiv (madrigal, mitmekoorimuusika, iseseisva instrumentaalmuusika tekkimine) ja antiigivaimustusega. Elustiil ja kunstivaated olid läbi põimunud vanakreeka ja vanarooma filosoofiast, kirjandusest, kunstist, endastmõistetav oli kreeka ja rooma mütoloogia tundmine. ooperi varased määratlused: favola pastorale, favola in musica dramma in musica, dramma per musica Vincenzo Galilei teeb ettepaneku asendada mitmehäälne laulmine ühehäälsega mingi pilli saatel, sest siis kandub sõna hästi kuulajani, kusjuures säilib teksti intonatsioon ja emotsionaalne värving.
annaabi.ee 
